Luuletusi 1969



GOO´+IDE MOOSES
Saviriistad peksin puruks

ja Su nägu sööbis silmi
otsekui välk.

Kilp oli neil läila
ja kuk nagu lahtine haud.



Kes tuli sinu aia taha
- ja vaatas sinu helendavasse aknasse.

  Su juuksed olid lahti
  nagu merihein madalikul.

    Kes lubas teid sellest rääkida?
    Te ei teadnud ju isegi mu nime.


Saeme saagimislaule
nutuga pooleks ja katki.
Lõikame lõikuslaule
vihaga pooleks ja lõhki.

Leib saab vihaks ning nutuks
vastu ennast ja teisi.



Viskan teid värava tuulde,
lõugava eeslikarja.
Kirjutan enda sisse
ainult nutu ja viha.

Kiidelgu see kes suudab,
proovigu see, kes jõuab.
Mina ei suuda, ei jõua.

Õksi lähen ja nõuan.



Nagu roog
kaksipidi, kaksipidi.
Külvate kaksipidi
sigitate kaksipidi.
(kaksipidi, kaksipidi)
Lõikate üksipidi;
omaenese verise kontsuga pea.


Pimedus kasvab
nagu noored poisid.
Varje on kui kurje
ja meeletumaid.

Nende viha on nüri mõistus,
mis kõrbe janusse jookseb.

Su Kuningas tuleb,
ära komista!
Ta teab oma tugevad linnad.
Linnade nägu
on noorte lõukoerte nägu,
kelle lihased jõust mängivad.

Kiida Kuningat,
sest lõkked väravas
ja vahimeeste tornid paistavad.


Tee teed sellele,
kes tuleb su järel!
Ta kroon põletab su teod!
Ta pilk äratab
su väravaisse langenud noored mehed,
templiõuedel tapetud naised ja raugad.
Tee teed,
lase Kuningas endast mööda!


Äratagenemise mõtted on tulnud linnadesse.
Värava poomid katkenud.
Mu rahvas lamab
vaenlase rüütlite tallata.

Kes hoiab su poole,
sa vagade Kuningas?

Eks see,
kelle lamp põleb,
et otsida Su armu.


Kohtumõistja päev on linnas.
Helduse neitsid laulavad
vaese rahva laule.
Rikkaid ja ülbeid
närib ülekohus,
mida nad roojastel asemeil
uhkuse päevadel sigitasid.
Rahvas ära karda -
maa ja taevas värisevad
õiguse näljas.
Hirmu põletus kata
ärataganeja silmi ja huuli.
Katsu end läbi.
Kohtumõistja vankri hääl
kostab su tänavail.


    Su jalad ja käed.
    mis rumaluse pidalitõvest kaetud,
    on terveks tehtud.

Kiida, kes seisab väega mägedel.

    Su suu,
    mis õiguse janust
    kõrbeks muutunud,
    on saanud allikate maaks.

Kiida, kelle ramm hoiab taeva ja maa.

    Kibeduse leegid su silmades
    said armastuse õiteks rahvale.

Kiida, kes pöörab rahva kurjusest.

    Su lapsed on saanud,
    kui liiv ookeanide randadel,
    nende lihased kui Simsonil
    ja nende tarkus näeb läbi taeva ja maa.

Kiida, Loojat, kes sind üles on tõstnud,
su raskest langemisest.


Vaata veeojad tulevad
põhjapoolt lõunapoole.
Kas sa kuuled?
Nende hääl on vabade inimeste hääl,
veebruari tuiskude hääl vastu aknaid.
Mõõk käib ees,
puhastab mõtte ja liha.
Mis vana saab uueks,
vang saab vabaks.
Rahvas tõuseb kui lind
linnupüüdjate paeltest.
Püüdjate pael katab neid endid,
katab kui ehe.
Ülekohtune rahvas
saab halva rahva haua.
Esimeste osa on viimaste osa.
Rahvas jookseb päeva käskude teed.
Su sõnad on kui mesi
nende suu laele.
Kuula,
nende nägudel
paistab kostuvat kevadete kohinat.



Mu vanemad sidusid
helduse ja tõe mulle kaela.

Neid kannan kui talismane.

Nad saatsid mu õed vangist tagasi,
äratasid mu hukkunud vennad.

Nende tee lõhnab kui kärjemesi,
et lähen meelsasti.

Naergu paljude sapine meel,
kes võõrsile jäävad,

see huulte vaev võib katta neid endid.

Aga heldus ja tõde
tõid mu koju.


Su valu kasvab mu värava alla.

Vaikin, et tulla vastu.
Kes kuuleb praegu,
kes siis?
Olen ma veel enda nägu,
mu silmad värvi,
kui tahe oli sinu tahe?

Ma ei tea, kas tunned, mind veel?

Ühte siiski tean.
Sirutan, et jõuda,
sest su valu on juba minuga,
mu kõrval,
jõudmas mu sisse.

Jõuan, kui mõtlen sinuni.



Kas sa läkitad neid,
kes pika sammuga astuvad,
sunnivad astuma?
Ma ei tea seda.
Vahest mu tugevus nõrkeb,
siis on kitsikust,
käed tunnevad hirmu.
Sa küsid, kas mu silmad pole kõrgid, eksimus suur?
Sa küsid, kas ma armastan veel?
Ma ei tea.
Sa ütled: elupuu on, mis kätte tuleb, mida igatsetud.



Tuled sa koju?
See on hea.
Kui näed on kergem.
Kui kuuled on kergem.
Lahti lükkasid akna,
hakkasid naerma.
Öö oli pehme,
taevas pehme kui kampsun.
Tuul põskede punas kui sügise õun.
Silmad lahti, süda valla, naer juustes;
juustest juusteni käis.
Isegi mure käis mööda,
mida päevad rääkinud,
aastad lähemal toonud,
süda kaugemal viind.
Aknad lahti,
naer siia ja sinna,
silmad hommikust meeletult jõid.
Tuled sa koju?
Seda vist keegi ei tea,
keegi ei usugi enam.
Paljud ei märgandki millal sa läksid.
Ometi puudu on midagi, midagi head.



Nutu leib,
nutu leib,
õhtu seisab,
ees on sein.

Magama,
magama,
sõnad nagu tuli.

Mulla sisse,
mulla sisse
kirjutab kas sind?

Metseeslid seisavad kõrgete kohtade peal.
Metseeslid ahmivad tuult.

Päikse nälg,
päikse nälg,
väravad said läbi.

Kes on võõrsil,
kes on kodus,
keda ootab Prints.



Lein tuli,
peen ja selge,
unne mattis.

Varakevadine
lindude hääl vastu päikest
lasti vabaks.

Lasti valla.

Aimdus toomingate õitseajast
su sõnas kogemuseks sai.



                                              V.Luike lugedes

Sõredamaks lumi valuline,
tuul mu linnale

sõnatuist sõnadest
rooste-vere punast

su kätel sai.

Laul leinaline
valgesse õhtusse
rohelise päikese kandis.



Oma kurbade laulude juurde
tagasi tulen,
siin on nii hea ja vaikne.

On terav kuusirbi helin
sest langeb hiline hein.

Mured ja silmad peidan
lobjakane värin üle ihu käib.



Kirik külm ja hell
nagu kaev kastaniküünalde all.

Avan uksed,
toon altarile krüsanteeme.
Ta pildil murelikult naeratab.



Valu mäletan
läbi päevade
tulemas mu ligi.

    Kas ehk sinagi
    oled üks neist?



Enne ust.

Said silmad väsind ja jalad haigeks,
    uinusid kastes,
    juukseis öö piisku,
kuldkausse pudenes taeva all.
Ikka vaiksem ja vaiksem oli.

Lõpuks kuusepärgi kanti mu hoovile
ning rahvas kärsitult ootas.



Jutlus

Võib-olla on linn pott
ja meie liha tema sees

aga näljased rebased
meie prohvetid.

"Võtke kinni rebased,
väikesed rebased,
kes viinamäe ära rikuvad,
sest viinamäed on õitsemas."


Vaid niipalju nooled on teravad
kui ammud te pinguli kätes.

Aga pajudest palistud põllu äärel
läigib narmaid.

Need on silmad ja teadmine:
õhtuti kuu on noor
hommikul vanana ärkab.



Oled kanepi kõiega kõidetud,
elu külge räägitud
ja kas tahad
või teeskled -
elama pead.

Nii vist on hea.


Punane müür
köögi akna taga
viinamarja väätidesse
ja varblaste kisasse kaob.

Siin hiilib kasse
ja hulgub koeri,
on roostetand traate,
kuivad lippe ja lappe.

Poti saiavormiga
tahmunud hangele
jahtuma viin.



Leivamurdmine

Valgeks lubjatud seina ääres,
kui hämaras kirikus hõiskas koraal,
lund pudenes kõrgete akende taga
ja kokku tõmbus altari maal:
vaid istusin
ja ennast ära ei tundnud.

Leib soe mu lauale pandi
ja klaasiga teevett,
rohkem polegi tarvis
kui leiad,
et oled end pett.



Surm

Kohus tuli ja seisis
põlvist saadik kanarbikus.

Mõistis rahu
mändide soojade alla.



Lahkumine

Kui leiva ja karika südame katsin,
raudlinik turjale,
raamat suudluse vahele.


Kevad (armastus)

Seisnud ajale
seisame
silmad sulavad vette.

Kui võtad viiuli,
saab kaseveri mannergusse.


Hellus

Su laual raudnõges lebas
ta võtsin endale
ja asemele piimanõgese
värava kõrvalt varjust tõin.


Mure

Oled ema nägu,
nii ei teagi ma,
kellele kleidilt need lilled
õhtuti kinkida.


Olen puu,
mille oksad ei küündi
õigete akende ligi.

Ometi õhtul ei uinu,
kogun kevademahlu
ja esimest sooja ööd.
Siis ühel hommikul näen
kui tuled,
jätan juured ning vastu sirutan end.


Jalutuskäik

Majad nagu laulatussõrmused vanad
enam meelde ei tule.
Mööda ja mööda käime,
mälestus kätesse uinub,
kuni tänav saab läbi,
et peatuda hetkeks
ja lahkuda.


Esimene rohi

Tuul toob pisaraid
kaugusest hallist,
juukseid kleepub su põsele.
Nõrsitab lõug
ja kaelale valgub
jahedat niiskust rinnale.

*    *    *

Luitunud asfaldil
liigutas varje
vaikne õhtune päike.

Esimest rohtu
nagu esimest lund
tundsin lõhnast ja läikest.


Jõgi pehmelt rohleine- sinine,
tuuliseid oksi vaatab end veele
unistab laterna sarnaseks,
pruunideks kastanimunadeks.


vaatlen end sinus
mu vari,
             kuumuses pragunen.
On valus,
puruneb narmaid ja juuri
ning välke vaikivaid öösiti näen.
Lemb rutta,
et hiljaks ei jää
ning vihmana lange mu üle.


Ratsanik,
tulemas näen
läbi koidu su ratsut.
Puruneb "mina"
tilgatult maas,
rist seisab akende taga.
Tundmatu mööduja
tuttav ja hea?
Millal ei lange,
sest langema pean?

"Kui kaob maa,
tõuseb leek,
rist seisab su akende taga!"


Vabanemine

Lunastaja
on õhtuti mu juures.
Ei sosistata, ei karjuta,
sest lõpp lõppeb
ja algus on alanud.
Õhtutest iial ei jätku.
Hommikuti
hiilin läbi räämas tänavate
turgude ja lihakarnide poole.
Veel möödumas kuulen päevi,
et patt langeks kaelast kui kett.


Nägemus kohvikus

Polnud olemist enne sündi,
surma,
ei surematust.
Olin üksinda,
olin loodud
või loodud polegi.
Sügav järv,
sõnu kuulates vaikin,
ei tunta.
Kui lagunen
kõiges sünnin,
minu suudlus
jääb paistena hauda.
Olen üksinda
loomata jäetud
või üksinda loodud
ses loodus.


Millal kustutaja tuleb,
millal rahu tuleb,
et kustutada.
Juba lähedal seisan
juba lähedal sammu võib kuulda
ja unustus räägib.
Kuid mindud on
päikese vahe ja rohkem
et valgus maha jääb,
ometi tuleb ja kustutab kõik.


Ja meri
embusse haaraks
õhtu,
kui jahe puiestee
sind katab linana
ja päike sügisesse
meid saadab
hetkest lõpmatuseni.


Lumeluited

Lumi ja luited
hinge vaob tolm
enam ei mäleta
tee seisab umb.

Aken ja rooste
riivide peal,
oh millal tuled
et seisma pean.

Ma veeren,
kuid veereda
enam ei saa,
siis hilja on tõusta
kuid ometi pean.
Ja lõpuks ärkan
hommik on lämm
higi kleebib
laup on nii külm.


Nii hilja
olen vaibund 
siin vaikuses ja ruumis
kus ainult ingleid võinuks näha.Pruun laskumine
nuku toa nukrus
ja usk võib vaikusesse surra.
Su esimene võit on algamata,
et võid veel olla,
olematuks jääda.


Läbi ringi
mille tõmbad
ma kasvan
puuks.


Ma säran üleni
mu vend on ligi
jõud voolab üle peekri äärte
ja vaikuski
on teine
see surmast eemal
meile kättesaamatu.

Kas tunned
kauge mälestus
on täna peos.


Vaikus langes
üle hinge
näo
ja süda peksles
kauge mälestusena
verd lakkas kandmast
vastu külgi
surm kandis
halli
uskumuste värvi.


Vist kuuski
vastu õhtukollast
taevast
nähes
läks ununedes
kõigest kirkast päev
raag oksi tooma minnes
aihtus üha
on ligi
vend
ja oodata
nii hea.


Ootus

Suudad end tänagi peita?
Jään nukrana valvama
ja kauge on järv
ja sügav
ses põhjatus seismises.
Ollakse lillede
ja lastega taeva all.
Otsin, olnut 
kunagi nägemata.
Mõte ununeb,
milleks tuldi?
Kuum kanarbik,
kaikid sa.
Nii lähemal valugi ununeb
suuremaks endagi teadmata saab.
Ununeb tee tagasi minekuks
kauge ja olematu.



Tuled,
rukkilill silmis,
andeksandmise palve suul.
Unusta olematus
hallil rannaliival,
kaev kuhu langesin
millest lahkuda.


Liiga märg on liiv su hingel,
meri mis katma jääb.
Kas lahkuda
ongi vaja.
Parem su juurde jään.


Nüüd takjate alla
peida end hing.

Ostjaid ja müüjaid
luusib siin aias.
Kausitäis lobi
ja ostetud hing
viiakse hingede lattu.

Normaaltemperatuuril ja rõhul
kas minugi oma puitub seal?

Oh tule ja kaitse
mu Kuningas mind.
Su riik pole kauge
ja lähedal linn
kus uueks kord sündisin ma.


Nürid ja igavad õhtud,
vaadata tuimalt su naeru.
Liivaga puistatud üle,
olla enam ei näe.
Korraga raske on leida,
kõike,
nii algust kui lõppu.
salaja nuttes ja nuttes,
sest unistus hiljaks on jäänud.
Vaikida on ju lihtne,
endale kõike ei jäta,
salaja nuttes ja nuttes
sest unistus hiljaks on jäänud.


Matkapäev

Sügise kohnetud männid
kulunud mägi, pisarais taevas
     Jaan augu prügi jaoks kaevas.


Tõstan kaela,
ja uhkena lehvivad tiivad.
Päästikul nihkub mu sõrm
ja jõuetult vajuvad tiivad
ja jõuetult vajub rind.
Ei kaelgi uhkena lange
vaid lartsatab vette kui pange.
Nii langed, nii langed, nii langed.


Kes on käsi,
mille taga sa oled?
Kes on su hääl?
Kes on,
kelle saatsid mu juurde,
kellega astume üle mu läve
ja murrame leiba
ja sööme?


Kui joonestan sööri sügavuse pinnale
kas sa vihkad siis mind?
Kas võin ma veel leida
värskelt pestud kiriku,
kus mu nõtrus on mu sõber
kus kuulen sind vaikselt kõndimas.
Ei,
täna tahan ma oma isa lauas istuda.
Täna tahan isaga leiba murda ja süüa.


Imeti tühjaks,
mööblina lükat
ämblikuvõrkude alla.
Ja naerad
kui vaeseid kärbseid su üle
keegi kägistab üha.
Jah,
naera kui soovid
õhtuni jääda
kui mõistus
ja hing sind ei sega.


Tõsised on Sinu aknad
ja seinad
ootuses kortsunud
pihlakamarjade teel,
kus õhtune külmetus
langeb korstende suitsu
millede juures on magajate peatsis.
ootamas pliidi kõrval
ja akna kõrval
ja voodi kõrval
usun Sind.



Õde,
mu leib on Su pruunide silmade hääl
sügisõhtuse mulla hääl.
Külvatud pole
külvaja pole
haarata jõudnud
tähti mu peolt.
Laota juuksed
ja silmad
et peita ma võiks
kui tullakse ära mind viima.


Ma nutan põlvili veres
ja voodi on külm
ja kate on kitsas
et liha põleb ja põleb.

   Siis pilvede järel tulevad pilved
   ja mandlipuu õitsele lööb.

Kuid mina nutan
ja maa joob verd.
Mu hing, on tõrv
ja ta põleb.


Ongi aed
külmade langeda
tühjana jäetud
mu hinge
ja lumi tuleb
ja lumi matab
ja lumi hõõgub
valgel näol
siis möllan ja pöörlen
tuisuna keerlen
hang tekib ja kaob
mu silmades
kus lamab tähti
nii palju, palju
külm-valusalt teravaid
üks õunapuu on
ja kuu on seal
ta raagude
kalgis embuses
kes soendab meid
kes soendab meid
kui aed jäetud
tühjana lumme.


Leekides las põleb
armastuse krepp
mille mõtlesime
teineteise vahele.
Põleda võib valus
valutusse ta.
Kuid käele ta ei löö
ja õhtul ta ei küsi:
Mis sa teed?
Mis sa tegid?


Kõik silmad
on puruks lastud
on vesi verest soe
ja vaatame
vastu ja vastu
millal kõlab
viimane kell.
Aga viimane niipea ei kõla
ja külmased nelgid
katavad rindu.


Su silmad
nagu rosinad vaatavad.
Ütlesid:
"Siin on tunda
halvaksläinud rosinate lõhna."



Nukrus jäi õhtul mu kohale
kui tüdruk,
kes lahkuda ei soovi
ootab suudlust väraval.
Sule silmad
sule silmad
mu pruunide silmadega tüdruk
sule silmad
ma emban su endasse
ma tulen trepist ülesse
ja õhtut ei ole
ja ööd ei ole
sest olla praegu on hea.


Mu käele sa ei löö
ja õhtul sa ei küsi:
Mis sa teed?
Mis sa tegid?
Nii unstan ja unustan
ma naeran kui prohvet.
Ei huvita hing
sest vana on hing
ja uus oleks tülikas kanda.
Jookseb viin ja põleb mu ohver
mu kojad on kõigile lahti.
Mu käele keegi ei löö
ja õhtul keegi ei küsi,
kes võikski küsima tulla.


palvetan palvetan
rist on mu ees
rist on mu ees
ja vermeis mees
on oreli sees
on oreli sees.
Suur Jumal
ja ristil on vermeis mees
mu palve on kurb
mu palve on kurb
on kurb nagu rist
ja ristil mees.
On valgus veel
ja hing on ka
kuid hingel on valus palveta.
Siis orel on
ja Jumal on seal,
kus ristki on
ja valudes mees.


Preester altarile kummardub
ja kirikusse vaikus
valgusena.
Viiruk lõhnab,
hommikune kirik
kus palvetaja oma pildi ees
on vait.


Puu on nii suur ja jäme
kõrgub taevast saadik.
Lehetäid ja lepatriinud
sipelgate voorid
karjamaale, karjamaale
kõik see aina voorib.
Puul on lehed laiad,
viljad, ebaviljad.


Rakendage hobused
puhanud ette,
et vahuste selgadega
varsti nad tormata võiksid
läbi külade nukrate
mõisa, kus ootab meid ball.



Nürenbergi nukk

Klassitoad on täna tühjad
sest läbi linna
on teel linnukaupleja.
Ühte pruuni lindu
kaupleb linnukaupleja.
Paljaste varvaste vahel
tolmukuumaseid agulitänavaid
bensiini ja tõrvikuid veame.
Linnukaupleja on linnas.
Kui teaksid
kuis ootasime sind.
Sest andsid meile leegiheitjate hääle
ajal kui majad süttivad
paljude päikeste valguses.


Oleks sul tuhat aastat
keriksid end lahti
sisiseksid
keriksid end kokku
sisiseksid
mu rästik oleksid.
Tuhat aastat
et nõelata
mind surmale
üheksasada üheksakümmend üheksa.



Palveränduri laul

kas õpime valutult tapma
silma vaatamatta
lapsi kartmata
surm tallatud teeks
sest maa ei millegi küljes
rippuvat täna.
Ei,
Siioni tulen,
hoia nüüd mu silmad puhtad.



Mu suu on külmast mustikane
murede ring on algamas
Pühapäeva riideid heidan
kuni alasti kord olen,
lahkumine üksindusse mu laulatab.


Pääsukeste kime kiljumine
ja hallaliblikate mäng
jalakate alla,
üle haudade soojade kostab.
Linna varjudes
sulgevad lilled
õisi
nüüd ammu enne päikseseloojangut.



Surmavestja
ootan Sind paljana
silmad vastu märklauda.
Anna mulle midagi
mille pärast surra.
Varesemari,
varesemari kõditab nii nukralt.


















Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest