DEMBLi päevik 1971/72

DEMBLI päevik 1971 - 1972 Murmansk


NB! Keel on halvemaks muutunud.Kirjutamine on kohati asendustegevus vaimse ärksuse säilitamiseks. Ometi võib leida ka siit üllatavaid aimdusi selle suhtes, mis hiljem tuleb.


10. detsember 1971

Kasarm on külm, aknad sädelevas jääs. Kõik on harjumatu, keegi ei tea mida teha. Varsti nagunii hakatakse jooksutama. Hinges on kurbus, ei tea isegi mille pärast. Memm kirjutab, et Külvil oli sünnipäev. Kõik on möödas ... Karm elutõelisus piirab raudse rõngana. Meenuvad Petrovskoi sõbrad, eriti Inkeri ja Laura. See on kauge tähe valgus, pea ainus orientiir selles pimeduses. Nende hea tahe, osavõtlikkus, armastus ja soojus.


12. detsember

Pühapäeva hommik. Kuidas veel sooviksin puhata. Ometi tuleb tõusta. Loen Timoteose kirja. Tunnen erilist rahu ja valguse lähedalolu. Sõna on eluvesi, mis elustab. Näen vaimus esimesi kristlasi mööda Väike-Aasia ja Kreeka mägiradu rändamas, külades ja linnades armuõpetuse imelist sõna kuulutamas. Milline on tänane kristlane? Kas tõesti ei jätku enam usku ja julgust? Eks küsi eneselt, miks sa pole suutnud tõde selliselt väljaelada, et see enesele rahvast võidaks.


Kolmeteistkümnes.

Tahtsime varem magama heita. Fenogejev ajas rivisse. Ütlesin, et niigi teame kuipalju tal võimu on. See puudutas kõige hellemat kohta. Nii ta andis narjaadi. Keeldusin käsku täitmast, kuivõrd ta pole otsene komandör. Lõpuks leidsime siiski kompromissi võimaluse ja läksin rahulikult magama. Üks asi on magada, teine asi tunda end kristlasena, kaotaja poolena, hoolimatta sellest, et inimene võitis. Kui palju on selliseid kaotusi! Tähendab olen kaugel sellest mis peaksin olema. Üks asi on lugeda Piiblit, teoretiseerida ja vaielda, näha roosasi unenägusi, teine jääda rahulikuks ja vaikida, kui see oluline on. Ma ei suuda veel ennast võita, kuidas siis teisi. Muidugi võiks vabandada aga millal seda vabandamise võimalust pole? Kui ma täna ei suuda vajalikku osa välja elada, siis homme samuti ja võimalik, et vähemgi. Mida vajaksin? Sõpru. Üksindus on sellises olukorras halvim. 158 päeva, seda on palju ja vähe. Kui palju ma enesele seda korranud olen ja ometi pole ees vabanemist, kõik muutub vaid veelgi keerulisemaks, vaenlase võrgud peenemaks.

esimest korda hakkan kahtlema, kas suudan veel aktiivset õppimist jätkata. See on imelik nõrkuse tunne, mida eneselegi raske seletada. Nii muutuks palju teiseks. Kas siis mitte parem poleks juba kusagile mujale elama minna, näiteks Petrosavostki. Pühendada kogu elu, kogu töö, et teenida Jumala riiki. Seda nii või teisiti.


2. jaanuar 1972

Sada kolmkümmend viis päeva kojusõiduni. Hommikul korjasime tekid ja madratsid kokku. Nüüd seisavad lagedas kasarmus vaid külmad raudvoodid. Need külmad raudvoodid tekitavad alati mingi nukra lahkumismeeleolu, nii on see ka nüüd. Õhtul peaks ešelon Koolas ootama. Jälle Luugasse, vastu uutele muljetele ja elamustele. Aasta tagasi kaasnes sellega puhkusele sõidu rõõmus ootus, nüüd kojusõidu ootus. Oleks mõtetu sellest kõneleda, kui palju muutunud oleks, kuidas sellele negatiivsele kollektiivsusele omagi anni olen andnud. Nüüd on midagi tähtsamat, registreerida toimuvat, millest end kahe aasta kestel olen loonud.

Eile oli buraa - viis pooled katused kasarmutelt minema. Kui üle platsi jooksin, kandis tuul nagu purjekat. Kasarmuist väljumine oli keelatud. See oli soe tuul. Vahel tõstis peent lund ja tuiskas.


Palvela


Mõtlesin väiksele majale kivisel kaljunõlvakul. Räästasteni tuisanud hangede vahelt läheb rada ukseni, alul klaasist veranda, siis külm koridor ja sealt uks kööki. Otse väike magamistuba: tool, laud, kõrge puuotstega ja madal raudvoodi. Seintel ripuvad salmid lilledega läbi joonistatud. Kõiges on pisut korratust, kuid mitte niipalju, et see vastu hakkaks. Vasakut kätt väike kogunemissaal roosa kantliga, roosaks lubajtud seintega ja punaste riidevaipadega põrandal. Pingid on lihtsad, ilma seljatugedetta. Seinaääres seisab vana pruun harmoonium: Made in USA. Sellel hunnik noote ja lauluraamatuid. Bog jest ljubov. Loosung. Ja ongi kõik. Aga inimesed? Siin elab pika halli habemega vanamees oma naisega. Ta on ettevaatlik ja sügavalt piiblitundja. Esimesel õhtul ta seletab Piiblit. Kuid peale selle on ta lugenud ka palju muud usulist ilukirjandust ning see avaldab talle samasugust mõju kui Pühakiri. Koguduse vanem on keskealine, lühedat kasvu, kiirete liigutuste ja hea südamega mees. Aga rohkemat öelda ei oska. Veel too tütarlaps, rühikas, ümarate silmadega ja noormees buslatis ning viisnurgata sõdurimütsis, kes on alles sõjaväest tulnud. Kõike liialt vähe, et sisseelada ja osasaada. Siiski hea on seal krohviroosas toas istuda, vendade õdede keskel põlvitada.


Katlamaja korstnast tõuseb must suits hallkülma taeva poole. Viimased põõsad vaatavad läbi lume.


Kirjad:

Sain nad kõik jõululaupäeval ja suure patakana ja lisaks veel paki lehti, ajakirju ja raamatukesi. Liialt palju, et vääriliselt rõõmustada võiks.

Helga - kuidas imestasin, et mind ei unustanud. Mõtlesin, et vaid kohustuse pärast vastad. Su kirjast on tunda enam kindlust ja püsivust kui ennem. Võib-olla Instituut suudab Sind rahuldada, kuid kauaks? Varsti märkad, et sealgi on enamasti ekstsentrikud ja snoobid. vajad kaaslast, sooja südant. Seepärast Pedakki Sulle nii meeldib.

Jüri (Allik): Kas Sinu kiri on üllatuseks. Pole ju midagi, mis Sind sunniks kontakti otsima. Arvasin, et oled must ülekasvanud, kuid eksisin. Tabasid täpselt minu mõtte, selle ainsa, mis meid seob.

Andes - Su kirjad on ikka endised, vaid süvenev skeptitsism kõige suhtes ja väline erudeeritus.


10. jaanuar 

Sada kakskümmend kaheksa päeva. Tulen hommikul ojalt, rätik üle õla, seep takus. Mõnus on see külm vesi pärast väsitavat telgi lämmi. Võtsin Bagrutski ja lugesin esimesed neliteist lehekülge iraani ja tadšiki antiik ja klassikalist kirjandust.


Sada kakskümmend päeva.

Juba kolmat päeva lõikab tugev külm - 20 - 28C. Telgis on palav, ainult nurkades koguneb härmalund. Juba kaks korda oleme lasknud, - veel kaks korda ja ongi kõik. Mõned päevad tagasi olime saunas. Koridoris seisis kölnivee automaat. Kaks kopikat ja juba pritsiski juustesse. Pärast pimedat higist lehkavat telki on see midagi luksuse taolist. Poisid sagivad ümber masina, kõlisevad kopikad ja külmast kalk naer. Aga pärast jälle too pime telk. Kui tore on punane plekkahi, ilma selleta oleks see lagendik lumine ja elutu. Kodus kirjutuslaua taga, paksude tõsiste raamatute keskel on veelgi parem.

Kui kaubajaamas platvormidelt maha sõitsime oli jube mõtelda telgielule, kui palju mõtetut kannatamist seisis ees. Nüüd on see harjumuseks muutunud. Harjumus on seegi, et kirik on siit poolteist kilomeetrit ja mul sinna võimalust pole minna.  Vaid see esimene jõuluhommik jaamas, kui ma must ja habetunud viirkuliõhnalises koridoris seisin. Vahetevahel avanes klaasuks ja hommikuhämarast rahvast puupüsti täis ruumist kostis puhast pehmet koorilaulu. Mu väsinud lihased täitusid uue jõuga, silmis kipitas midagi. "Mu Lunastaja elab veel!" Ta polemind maha jätnud. Ta annab enesest märku. Juba ma väljusingi. Kõrged leinakased olid härmasinas. Siin seal pudenes lund. Teeäärsel aiateibal istus puna-punase rinnaga kohevil leevike.


Sada kaheksateist päeva.

Esimene kuu. Lõpetan kümnenda ja kaheksanda "Loomingu" lugemise. Millegipärast tunduvad need lood ja laulud tühistena, ei ühtegi terviklikku ja meeldivat, isegi tavalist lugemisvajadust see kaup ei suuda rahuldada. Väljas oli hommikul - 35C. Talv võidutseb. Ainult telgilämmi vastu pole endiselt midagi panna. "Krešnitsõ", mida see püha tähendab, ei tea. Ometi pean end neis asjus kompetentseks.


Sada üheks päeva. 

Neljapäev, kahekümne seitsmes, II kuu. Homme on ärasõit. Laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval olid Andres ja Tähti siin. Mida sellest kirjutada? Esimest korda tundsin kuivõrd kojusõit on seotud murede ja vastutusega, kuidas siinses ükskõiksuses  kõige vastu, on nii hea puhata. Ees ootab põhiliselt kolm võimalust: Pühenduda täielikult teadusele Uku Masingu, Kasemaa Kalle või Jüri Alliku moodi, jääda kogudusetööle või lihtsalt reausklikuks hea töökoha ja kena perekonnaga seltskonnast austatuna saata elupäevi surma poole. Esilagul käib võitlus esimese kahe võimaluse vahel.


Üheksakümmend kuus päeva

Loen I. Eigeman'i "Luninit". Kui palju imelisi elamusi, kui palju kinnitust ja rõõmu. Mõned tsitaadid: "On olemas kaks põhilist motiivi väliseks tegevuseks. Esimene: Noor tunne, mis on üle mõistuse kui vastuolud "mina" ja maailma vahel lihtsalt segunevad lihtsalt mõtteks - viivitamatult muuta maailma! Siin on tung mõnikord suurem kui mõtted, jõud valdab mõistuse ja kuigi "poisikesed" tegutsevad ja hukkuvad meeldasti, kuid sageli nad ei tea, kuivõrd ebaselge oli nende tung; neile tundub, et teisiti ei saanud olla. Võivad! ... Võivad tegelda ka mõne teise asjaga. "


Üheksakümmend viis päeva.

Rahvasõnu Murmanist.

"Ühelpool on meri, teiselpool mäed, kolmandal - sammal, aga neljandal - ohh!"

"Kolska guda, što tsarskaja tjurma: est vhod, da net vhoda."

"Kes Murmanis pole olnud, see ka muret pole näinud ja jumalat palunud."

"Seal võivad elada kaks kukke, jaa isegi kolm kana."


Üheksakümmend neli päeva

Lõpetan denvalnõina. Homme lähen jälle katlamajja tööle. Loen E. Parnovi "Pronksist naeratust". See on pooldedektiiv sajandi alguse tiibetist. Nii hakkab üht kui teist huvitavat silma, eks see pisukkegi materjal ole kasuks.


Üheksakümmend kolm päeva

Saan Marjelt kirja, pildi ja kolm rubla. See on ainuke vaheldus igapäevasusele. Kuid arvestada veel sedagi tuleb, et töötan nüüd katlamajas. Seal pole just mitte eriti kerge - süsi on külmunud, tuleb kangidega lahti lõhkuda. Täna läks söe vedamisele kolm tundi. Õhtul, pärast seda vaatasime "Viimset reliikviat". Läheb Koldovanskiga vaidluseks. Tean, et need vaidlused kuhugi ei vii ja ometi lasen end haarata. Minu viimaseks ja lõpupunkti panevaks vastuseks on Robert Hoppenheimeri loengu "Sõda ja rahvus" algusleheküljed. täiendusprintsiibist. Pärast seda jääb ta vait, kuid tean, et inimese tõrjemehhanismid on imetugevad ja neid ületada on võimatu, kui inimene neid ise ei ületa.


Üheksakümmend päeva

Sakarja 8,16

"...rääkige tõtt üksteisega, mõistke tõe ja rahu kohut eneste väravais."

2 Peetruse 1:5-7

"... näidake üles ... kannatuses jumalakartust ja jumalakartuses vendade armastust, ja vendade armastamises armastust kõikide vastu."

Valeõpetajad toetavad seda, mida nad ei mõista. Mitte-mõistmisest algab langemine. Nad peavad igapäevast lihahellitamist rõõmuks. Nende silmad on täis abielurikkumist, nad ahvatlevad ka kinnitamata hingesi. Neil on ahnuse peale õppinud süda. Ülekohtu palk on nende meelest armas. Nad tõotavad vabadust, kuigi ise on kaduva orjad..." 2 Peetruse 2

Viimastel päevadel tulevad pilkajad, kes oma enese himude järele elavad.

"Aga meie ootame uusi taevaid ja uut maad tema tõotuse järele ja õiguse sees. 2 Peetruse 3,13

Issanda pikk meel on õnnistus. Tuleb kasvada Õnnistegija armus ja tundmises.


Kaheksakümmend üheksa päeva.

Kui peame Issanda käsuõpetust, siis tunneme Teda, siis on meie sees ka Tema armastus täieks saanud. Jääda issandasse tähendab elada nii nagu Tema. See on ainuke Tema õpetuse märk (Joh 13,15). Elada nii nagu Tema, tähendab omada Temaga ühesugust meelsust. Ta oli Jumala näoline, kuid ei arvanud seda enese auks. Fil 2,5 Ta on andeks andnud ja kannatanud, tehkem samuti.

Nooerd mehed te olete vägevad, te olete kurjuse võitnud, Issanda õpetus on veel täna teie sees. 1 Joh 2:14 Maailmas pole midagi jumalikku, maailm hukkub eneses, sest tas on kõrkus, silma ja lihahimu. Jumal on igavene, kes Temas elab, Tema käsuõpetuses, Tema tundmises, see jääb igavesti elama. Selles on elu ilmutus, mida oleme kogenud, mida kõigele maailmale kuulutame. Vastaseid on palju ja suuremad neist on meie eneste hulgast. Nad pidid varem või hiljem avalikuks saama. Seepärast olgem valvsad. Temast sündinud on need kes õigust teevad, sest Tema on ju algusest õigus ja Tõde olnud. Jumalast sündinud ei patusta, sest neis elab Tema käsuõpetus, see on nende südame käsulaudadesse raiutud.

Me oleme praegu Jumala lapsed, seda mitte enestest vaid Tema armastusest. Kuid milliseks me veel saada võime, see on praegu meie eest varjatud. Me oleme Tema sarnased. Kui me kord näha saame Teda selliselt nagu Ta on, siis ka mõistame iseenese tõelist olemust, kutsumust ja mõtet. Kellel on lootus ja usk sellesse, see on juba teel tundmatu poole, milles avaneb maailm. Meie armastame üksteist, kes oma venda vihkab see on inimese tapja, see jääb surma sisse.


Kaheksakümmend seitse päeva.

Mis on Jumala armastus? Jumala armastus on tema käsusõnade pidamine ja need pole meile rasked. Sest me teame, mis Jumalast on sündinud on algus ja lõpp, see võidab maailma. Meie usk on juba maailma võitnud. Me oleme uskunud, et Jeesus on Jumala Poeg, kes lihas on ilmunud ja meie pattude pärast surnud, vabastades meid. Ta on Isa armu ilmutus. Kui nüüd Tema meid sellise armastusega on , kuidas peaksime meie Teda vihkama?

Kes Jumalat ei usu, see tahab Teda valelikuks teha, sest ta pole uskunud Jumala tunnistust oma Pojast ja Poja kaudu. Jumal on meile igavese elu kinkinud, see on Tema Pojas, kellel Poega ei ole, sellel pole ka elu. Kui me nüüd midagi Tema nime peale palume, siis kuuleb Ta meid.

Kõik ülekohus on patt. On surmapatt, kui eksime Püha Vaimu vastu, kuid on ka patte, mis pole surmaks. Eks kõik maailm ju kurjuses seisa, nagu meiegi kord seisime, kuid Jumala Poja läbi saime me mõistuse, kõike mis tõsine ja igavese väärtusega ära tunda. Nüüd me elame selles tundmises. Tema Ainusündinud Pojas, igaveses elus. Hoidke võõrate jumalate eest.


Ap. Joh. teine raamat:

Ma kirjutan tõe pärast, mis meie sisse jääb ja seal igavesti peab olema. Ärge kaotage, mille pärast oleme vaeva näinud, sest me peame täie palga kätte saama.


Kolmas raamat:

Ma soovin, et Sa ihult niisama terve oleksid kui hingelt. Vennad, kes head teeb, see on Jumalast. Rahu olgu sulle.


Kaheksakümmend kuus päeva.

Loen Herzenit:

Vene talupoja elu: See on vahepealne olelus geoloogia ja ajaloo vahepeal. Sellel formatsioonil on oma eriline iseloom, eluviis, füsioloogia, kuid pole biograafiat.

Sakslaste ja venelaste võrdlus: Neil on vankumatu moraal, meil on moraalne instikt. Seal kus neid peatab teadlikus, meid peatab sandarm. Aritmeetikas oleme me nõrgad, nende nõrkus on algebras. Kui Poola välja arvata, siis slaavlased kuuluksid rohkem geograafia kui ajaloo sissejuhatusse.

Meil on kaks põhjust, miks elada: sotsialistlik element ja noorus.

isegi noored inimesed surevad vahel. See on tõsi, kuid veelgi rohkem on tõsi, et vanakesed surevad alati.

Slaavi iseloomus on midagi naiselikku; sellel targal, tugeval rassil, rikkal annete poolest ei jätku initsiatiivi ja energiat.

Mõjud Venemaa arengule:

- normannid - aktiivsus ja organisatsiooniline moment.

- Bütsants, ristiusu vastuvõtt.

- mongolid - tekib rõhutud rahvastele omane kavalus ja osavus.

Peeter I ei saa rahulduda kristliku Dalai Laama armetu rolliga. Ta oli esimene vaba isiksus Venemaal, revolutsionäär.

Vene talupojad - nad on meist religioossemad, vastukaaluks meie ükskõiksusele, nad on sektandid vastukaaluks ametlikule kirikule, mis on teinud tehingu saksa tsivilisatsiooniga.

Vene- sektandid: See, mida kunagi ei suutnud saavutada kreeka õigeusk - panna huvituma lihtsaid inimesi, äratada neis tegevat usku, tõelist huvi religiooni vastu - see õnnestus sektantidel. Neile on võõras igasugune ükskõiksus: kogukond on neil arenenum kui õigeusklikel talupoegadel, vaim on neil erakordselt elav; on sekte, kelle dogmad on rumalad, kuid ise on nad korralikud ja täis energiat. On ka teised, päris levinud, mis õpetavad äärmiselt kommunistlikke õpetusi, segatuna müstilise kristlusega, nagu herhuudid ja isegi anabaptistid.

Raskolnikud on tugevad, mida enam tugevneb tagakiusamine, seda enam nad tugevdavad oma propagandat, neil on mõttekaaslasi kõigis riigi nurkades, on olemas ka põrandaalune trükikindus.

Ei ole välistatud, et see liikumine tänu oma rahvuslikule ja kommunistlikule iseloomule ühineb revolutsioonilise liikumisega ja astub tsaari ja tema sõpradele vastu.


Kaheksakümmend viis päeva.

"Häda rahvastele, kes viskavad kividega surnuks oma prohvetid."

Kirjandus pärast 1825 aastat: Polevoi "Telegraaf" keelatakse 34.a.

Senovski, Belinski.


Kaheksakümmend neli päeva

Carnapit lugedes: Statistilised seadused ühiskonnateadustes, psühholoogias, arstiteaduses, põhinevad sageli meie teadmiste puudulikkusele. Kvantteoorias see nii olla ei saa, sest seal need seadused võivad väljendada põhilist maailma struktuuri.

...

Tegelik maailm on pidevalt muutuv. Isegi kõige fundamentaalsemad füüsika seadused, vaatamata meie veendumusele nende muutumatuse suhtes võivad aastasajast aastasatta muutuda. Füüsikalised konstandid võivad alluda ulatuslikele tsüklilistele muutustele, mida me seni pole märganud. Kuid loogilised seadused ei muutu seejuures kunagi.

"Võimaliku maailma" all peame me silmas maailma, mida on võimalik kirjeldada ilma vasturääkivusteta. Siia kuuluvad muinasjutumaailmad ja kõige fantasitilisema iseloomuga väljamõeldud maailmad, tingimusel, et nende kirjelduses puuduvad loogilised vasturääkivused.

Empiirilised seadused ei oma loogika ja matemaatika usaldusväärsust, kuid nad räägivad meile midagi maailma struktuurist.

Kaasaegne teadus elimineeris inimese, unustades ja ignoreerides inimtunnetuse kõige olulisemat momenti - inimest ennast.


Kaheksakümmend kolm päeva.

Homme on armee aastapäev. Ilmad peavad pehmet, liugleb hõredaid pilvenarmaid, vilgub tähti. Jaanuaris suri Jackson Machalia. Suur kaotus! (24.j.)


Kaheksakümmend kaks päeva.

Ilm on selge, ilmselge. Petrosavodskist pole ühtegi kirja. Ma ei mõista. Ometi oleks seda kontakti eriti vaja. Võib-olla ei jõua kirjad kohale, võib-olla oli mu kirjade vaimsus õdedele võõras. Kolmandat korda kirjutada pole julgust. Siiski on kahju.

"See, kes tõtt - milline see ka ei oleks - ei aseta üle kõige, see kes selles ja oma südametunnistuses ei otsi käitumise normi, see ei ole vaba inimene." Herzen


Seitsekümmend üheksa päeva.

Olin öösel katlamajas. Hommikul, kui viimase käru šlakki välja lükkasin ja kasarmusse minna tahtsin, astus üle läve mingi ohvitser. Küsis nime, millisest roodust ja mida häire puhul tegema pean. Tähendab häire! Tulin kasarmusse, viskasin automaadi üle õla, korjasin muu pudi padi ja garaaži. Õnneks oli häire ilma väljasõiduta, nii võisin pärast hommikusööki rahulikult lõunani magada. Nüüd kirjutan Heidile. Tal on kolmandal märtsil sünnipäev.

Vahel sahised nagu puu

enne langemist

ja ma mõistan salamärke:

kulunud vaskmünte

pühakute jutlusi

tütarlaste naeratusi

kõike keelatut.

Eenokist Jakobini, Taavetini

Taavetist apostliteni ja ketseriteni.


Vihm katku

sööme kiirustamata

küünte ja hammaste kasvamise sahin

vaikuse söögitoa täidab.

Tänaval venivad ajalehejärjekorrad.

"Millal kuulutatakse sõda,

raiutakse puu?!"

küsib mööduja.


Seitsekümmend kaheksa päeva.

Saatsin kirja ära. Pedakule pean veel kirjutama, kuid mõte on raske ja takerdub. Kuidas siis kirjutada? Või üldse kirjutamata jätta. Vahel tundub nagu elavast tõukest jääb puudu. Vaid unenägudes või unenägude eel ilmuvad katkendlikud mõttekillud, kuid needki aihtuvad nagu hommikune udu luhtadelt.


Valgeid inglitiibu öös

ma suudlesin

kuid veel kõrgemal

on pilvi nendest.

Milline valu

neid nägemusi täidab!


Sain Inkerilt kirja: " Rahu sinu südamele, armas vend." Nii ta algab, tsiteerib Tagoret. See tähendab, et põhiliselt nad mõistsid mind. Vastan pildiga: "Kes tuult tähele paneb, ei see saa külvata ja kes pilvede peale vaatab ei saa lõigata." Kog 11,4


Seitsekümmend seitse päeva.

Mõnest hüpoteesist? Peaks kontrollima ajaloolisest materjalist lähtudes, kuivõrd vägivallatu revolutsioon end on õigustanud. Ma mõtlen siin sellist süsteemisisest revolutsiooni, kus mingi grupp, see võib omada ka salajast organisatsiooni (jesuiidid, massoonid, sionistid) haarab rahulikul teel süsteemi juhtpositsioonid ja lülitab vana elemendi välja, muutes seega täielikult kogu endise olemust. Kaasaja näiteks võiks olla Hiina, muide seal võis kõik ka teisiti toimuda. Veel 1968 a. Tsehoslovakkia. Kuid muutused võivad toimuda ka teistes varjantides - kui uusi inimesi ei ilmu, kuid vanadele mängitakse iga järgmine käik lihtsalt kätte, mõjutatakse kaudselt. Näib, et selliselt valmistatakse tavaliselt pinnast uute ideede levikule (dekabristide epohh - ilmne massoonide ja jesuiitide mõju).  Varjatsioone  sellises rahulike muutuste vikerkaares on ilmselt enam. Diversiooni ja luurekeskused on selles osas kindlasti hiigla töö teinud. Kuid avalikult pole ühtki teaduslikku komplekset uuringut. Kuna probleem on delikaatne, on soovitav mõne ajaloolise sündmuse rekonstruktsioon. Võib-olla sobib sellise uuringu läbiviiateks mõni Jüri omadest, tuleks vaid mõte anda.


Metafüüsilised agendid (Carnap)

Carnap vaatleb neid, kui eriti iseloomulikku nähtust teaduseelsele epohhile - fakt kirjeldatakse agentide abil ilma, et antaks adekvaatset olemuse seletust. Tekib fantastiline mütoloogiline, müstiline maailmaseletus. Kõikjalt võib leida vaime ja deemoneid, kes kutsuvad esile mitmesuguseid loodusnähtuseid. Edasi jätkab ta, et kaasaja teadlastele on selline käsitlus ja vahendid niisama iseloomulikud. Vaimude asemel on vaid mitmesugused faktorid. Teaduslikuks seletuseks on vähe tuua sisse lihtsalt uusi faktoreid andes neile uusi nimesi, ilma seaduste kasutamata. Arvan, et tegelikult teadus on sellistest metafüüsilistest agentidest enamgi risustatud kui kujutleda suudame. Peaks olema mingid keelelised ja loogika alased võimalused selliste nähtuste täpseks kirjeldamiseks, mis võimaldaks meid hoiduda asjatust tööst, hõlbustaks asjalikku teaduslikku kriitikat. Üheks oluliseks teemaks võiks sellises töös olla: "Metafüüsilised agendid teoloogias" või "filosoofias". 

Uurimismaterjaliks võiks olla ka Kepleri teosed, mis on välja antud sarjas "Saksa müstikud". Ta oli sügavalt usklik, uurimistöö vaheldus palvega. Ent ta polnud usufanaatik, see usk oli ennemini austus looduse  vastu. Fantaasiarikkuse ja müstiliste mõtete tõttu on teda peetud isegi šarlataniks teaduses. Muidugi on ka kaasaegsemaid teemasid ja uurimisvõimalusi. 

Veel üks teema: Vene kodanlik-demokraatliku perioodi esindajadte suhtumine vanausulistesse sektidesse. Need mõned Herzeni märkused, mis välja kirjutasin, võivad juhtida paljudele huvitavatele suhetele tolleaja hinnangus. Kuigi see on vaid tagasihoidliku iseloomuga teema, võib siit siiski mõne mõtte noppia.


Paar mõtet uskliknoorte kohta Eestis.

Näib, et tuleb enam tähelepanu pöörata kultuuriliste kujundite ja väljendusviiside arendamisele, et ümberkujundada senine konservatiivse iseloomuga ja sageli sisu kaotanud kujundid ja käitusmisstruktuurid. Uues peaks esikohal olema iseseisev vaba loov element. Kus oleks isiksusele põhikomponentideks kaks: Jumal - "mina". Kogu suhete kirjeldus lähtuks sellest. Kogudus kui element peab esitama ainult Piibli ja Jumala alustelt lähtudes. Eesmärgiks on väljalülitada kodanliku seltskonna vähktõbi, mis meie kogudusi tõsiselt ohustab. See on ideeline suunitlus. Kuid praktiline tegevus? Lihtsa vana ignoreerimise ja hüüdlausete hüüdmine uue auks kuhugi ei kõlba, see vaid lõhub kogudust, mis on kahtlemata usuelu põhilisemaid elemente.


Terminites "süsteem" trakteeritakse:

füüsikas - aatom, molekul, kõva ese;

keemias - orgaanilised ühendid;

bioloogias . elavad organismid;

poliitekonoomias - majanduslikud suhted;

loogikas ja psühholoogias - mõtlemisprotsessid jne.

1. Süsteem - see on reaalselt eksisteeriv objektiivne ühtsus. Mõistena on ta teaduslik abstraktsioon.

2. Süsteem - see on nii konseptuaalne kui füüsiline süsteem.

3. Süsteem - see on "konseptuaalne konstruktsioon, mõistuse aprioorne fiktsioon, mis luuakse kirjelduse mugavuseks.

Peter Ihm, Automatic Classification in Anthropology". 

Palve struktuurne analüüs - "Meie isa" erinevates keeltes.


Seitsekümmend kuus päeva.

Kogudus on ja jääb esialgul põhiliseks tugipuntiks. Istun katlamaja boilerite vahel. Ere märtsi päike pimestab hämarusega harjunud silmi. Kõikjal on lumi ja valgus. Vaid higimärjad jalad jalanartudes külmetavad. See tegevusetus väsitab, see on raskeim, mida üldse võib üle elada. Selleks, et iseseisvalt töötada, on vaja materjale, raamatuid, kuid kõik see puudub.


Kõik algab nüüd lumest

sest mu jalanartsud on märjad

udune meri

jäitis kivisel kaldal

iga jälg, mis taevapiirini paistab

kus põdras üle mäekurude tormavad

kõik algab nüüd lumest

enam karjane pole

vaid merele vaatan

kus jäämäed aeglaselt pöörduvad

ja viikingilaevu pole

pole maadeuurijate esimesi aurikuid

vaid tigedad teraskalad

tuumalaengud soolikais

Nüüd algame lumest

ja tuisust rannakaljudel.


Heebrea 10

1. Käsul on heade asjade vari, kuid mitte nende kuju ise.

23. Pidagem lootuse tunnistamist ilma taganemiseta.

24. Pangem üksteist tähele, et üksteist armastuse ja heade tegude poole (kihutada).

11

1 Usk on kindel lootus, asjadele mida veel ootame ja märguanne asjust, mida me veel ei tunne.

3. Usu läbi mõistame, et maailm on Jumala sõna läbi tehtud, et see, mis nähakse on saanud neist, mis ei nähta.

20. Usu läbi kummardas Jakob oma Jumalat kepi najal.

29. Usu läbi läksid nad punasest merest läbi (Pasternak).


Seitsekümmend viis päeva.

Algas märts. See on sombune hommik, mil külm hall kontidesse poeb. Homme vist sõidame laagrisse. Vahel igatsen, et kõik möödanik oleks nagu veel kakskümmend kaks kuud tagasi.

kuulasin eile õhtul kaua pop-muusikat. Püüdsin kujutleda, kuidas need väljendusvahendid võiksid sobida kaasaegses muusikas. Osa neist viisidest ongi kahtlemata vaimuliku sisuga. Kui üldse võib rääkida vaimulikust muusikast kui sellisest, kui mingist erilisest. Jätame nüüd selle ja ksüime: millest sul poiss puudus on? Millest? Raamatutest, sõpradest, kogudusest, tüdrukust. Milline ta peaks olema? Kas sa siis küllalt sellest enesega rääkinud pole? Ei, saad vanemaks ja ideaalid muutuvad, rääkimata unenägudest. Tundub, et oled ..., ...,...., ....  ülekasvanud ja otsid midagi väga tõsist, tasakaalukat, puhast, intelligentset, armast ja ilusat.


Kuuskümmend üheksa päeva.

Juba teist päeva lamasin telgis seljavaluga. Hommikul käisin arsti juures.Peale lõunat saab näha kuhu saadetakse. Et vaid radikuliit ei oleks. Üldse on selline seljavalu halvim, mis võib olla. Kunagi ei tea tagajärgi, samal ajal kui keegi eriti haiguse tõsidusse ei usu. Väliselt igati terve, kuid korraga lamab.


Kuuskümmend kaheksa päeva.

Mu keha alasti jälg

selles jäises valguses

varbad, juuksed ja sõrmed.

Juba lähenebki tuul

painutab tundrakaskede madalaid kehi.

Kasvab tuisuniite silmades külmi.

Ära küsi:Miks keha on lumes?

Miks vaikin?

Jõeni on jäänud ju viimased sammud.

Mida tahan, ei olegi tähtis.

Meie mõtted on avatud taevas

kevadlindude häälis.

Vaid sulaks see alasti jälg.


Käisin laagris arsti juures. Ütleb, et radikuliit, kuid Petšamaal närvi-kirurgilist osakonda hospidalis pole. Tähendab tuleb istuda telgis ahju ääres ja selga soendada. Morahovski astus sisse, ütleb, et võib ka Murmanski saata. Mis teevad ei tea. Kuid see on vähetähtis.


Kuuskümmend seitse päeva.

Kahiseb kollane rüü

madalal rohul

valge lootos

kasteselgel veel

helendab täiskuuratas

Valge lootos ja sündimise värv

igavik.


On kaheksas, naistepäev. Pealelõunat sõidavad kõik "sõdima". Jään oma svoodist üksinda siia. Hakkasin "Semiootikat" üle lugema.


Kuuskümmend kuus päeva.

Valge telk helkivates mägedes

hiline märtsipäike põõsaste vahel

siinsamas mu jalge ees

siinsamas lumel.

Ei põhjapõtrade rasket nohinat

hõbedasi sarvi.

Ei karvaseid lapitelke

narta koerte haugatusi

vaid mu sõduritelgis kudisev ahi.

Ongi õhtu, kurbus ja armastus.


Eile oli kuulda, et saadetakse Sutnikusse hospidali. Kuid masinat ei tulnud. Kiiremini vaid siit ära, täielikku üksindusse, vaikusesse, enese mõtete juurde. Lugeda, kirjutada, mõtelda ilma, et keegi segaks. Sõjavägi pole koht, kus ennast päev päevalt uuesti ja uuesti luua. Issand, aita ise need viimased paar kuud elada.


Kuuskümmend neli päeva.

Eile toodi laagrist Sutnikusse san-pataljoni. Ei ole siin duši ega sooja vettki. Kaks kahekorruselist roosa krohviga krohvitud kasarmumoodi hoonet. Ühes kirurgia, teises teraapia osakond. Elan viimases, esimesel korrusel. Meid on toas neli. Raamatukogu siin pole, on vaid jahedavõitu külmad koridorid. Kes juba terved või niinimetatud paranevad haiged käivad tööd tegemas aga õppustele võetakse orja-jõuna kaasa, rab-sila. Muidugi on siin vaikne ja suhteliselt puhas. Loen väikest saksakeelset lasteraamatut meeldetuletuseks. Kummutikeses on paar "Teaduse ja elu" ning "Ümber maailma" numbrit. Kuid esialgul vaimutoidust piisab. Üldiselt ei kavatse ma siin terveks saada, 

Langeb märtsilund päiksepaistega pooleks. Paar olulist mõttekäiku: "Fizika i psixika" professor A.Kompanits "Nauka i Žisn" 71,7

"Kui ilmneb, et mõtlemine on kvantfenomen, siis langeb igasugune katse ehitada klassikalist mudelit, arvutusmasina eeskujul, ära."

"Mälu ei asu mitte kindaltes geomeetriliselt lokaliseeritavates rakkudes, vaid "kvantseisundite ruumis", mis on mõõtmatult rikkam kui geomeetriline ruum. See on lõputumõõtmeline ruum."

Need mõttekäigud võivad tõesti osutuda viljakaks antud nähtuste tõlgendamisel. Samal ajal jäävad vabaks mitmed uksed otsesesse metafüüsikasse. Näiteks mälu hulkmõõtmeline olemus võib viidata oodatust kaugemale.

Mõte, et mõõteriist on alati võrratult jäigem objektist (N.Bohr) võib kehtida ka ideoloogiliste nähtuste kirjeldamisel, kus võidakse anda küll ühe, küll teise nähtuse seisund, kuid tervik jääb alati haarmatusse kaugusse.


Kuuskümmend kolm päeva.

See on kolmas päev Sputnikus. Pataljon sõidab õppustele, mõneks päevaks jääb meid siia üsna vähe. Eile õhtul kolisin esimeselt teisele korrusele, tuba 22, väljakannatamtu palavus, mitte nii nagu all, et tekile tuli veel halatt peale tõmmata. 

Söök on vilets, kogu aeg pole kedagi arvele pandud, see tähendab on panemata jäetud. Nii on portsionid nende arvel poolikud. Loen oma kümme lehekülge. "Abenteuer in Unkendorf" ja jään magama. Ärkan ja hakkan märgi ehitust uurima. Siis käin õe juures, süstitakse mingit punakat vedelikku. Olen arstiteaduses täitsa tume ja nii ei ütle siinsed ega üks kõik millised teisedki protseduurid mitte kui midagi. Selliselt võikski lõpetada päeva ülevaate. See on 15. märts. Kui veel kauaks peaksin siia vaimukõrbe jääma, tuleb hakata midagi kirjutama, ükskõik millest, kasvõi mingeis kaugeis mälestustes sorides. Hoovil tuiskab, on märts. Millal koju kirjutada, ootan esilagul selgust siiajäämise suhtes.  See oleks küll halvim varjant, Kuidagi tuleks püüda Murmanski sattuda. Kuid milleks muretseda, ega ma kodus pole, siin mõeldakse nagunii kõik kõikide eest ja rohkemgi.


Kuuekümne teine päev

Olen hästi välja maganud, kui nüüd vaid tingimused vaimseks tööks oleksid, võiks kohe alata. Kuid mida teha? See on banaalne küsimus sellises olukorras ja ometi üliloomulik ohe. Hoovil on vaikne. Lumi sopkadel on kergelt taevasinine. Madalaid ja kõrgeid pilvi voorib mööda. Viimased hommikuroosad või arbuusiroosad ainult seemned puuduvad.

Imelik miks me kodustele ei mõtle? Ilmselt võiks see asjatult ärritada ja nii kartuses kurva meeleolu ees on pea täis targutusi, kuid ei ühtegi sooja meenutust või fantaasiapilti isast, emast või õdedest. Päev möödub, teine, ainult minu enese varjust ei möödu, ikka tulen ja küsin: kuidas Sinuga on? Kas Sa oled veel elus? Elus? Jah, kui elu ei tähenda vaid reflekse ja reaktsioone, on midagi enamat. Ütleksin müsteerium. Kui väga see sõna mulle meeldib! Mis sest et tean, et ka seal on oluline tõde, kuid sellest teadmisest on vähe. Selleks, et elada, et uskuda, rõõmustada, olla õnnelik suure ja väikese üle, on vaja midagi enamat. On vaja saladusi, isegi siis kui lahendused on kaugel.


Kuuekümne esimene päev ehk kuuskümmend päeva.

Eile alustasin Vilic Lacise "Maa ja mere" lugemisega. Ei uskunud, et nii palju elamusi leian, kuid tundras võib ilmselt üsna vähesega leppida. Vaakumis on kõigel oma tähendus. Imelised armastuse pildid, pildid tööst, loodusest, kui palju naiivsust! Ometi just see ongi mõjukas. 


Viiekümne kaheksas päev.

Eile kirjutati san-batist välja. Nüüd hommikul kaheksa paiku peaks auto laagrisse sõitma. Ootamegi. Enne väljakirjutamist küsis mingi teitant, kas ei tahaks siia jääda. Milleks meile see? Töötama või?! Seda küll kõige vähem on vaja. Parem siis juba laagris künda. Selg pole küll päris terve, kuid teist valikut samuti pole. Parem juba omadega sõdida kui võõrast rakendit tirida. Poolsada päeva. Loodan, et kõik õnnelikult möödub. Laagris peaksid kirjad ootama.


Viiskümmend viis päeva.

Teine päev Murmanskis. Oli vaid kaks kirja: isalt ja Allarilt. Isa soovib, et läheksin Leningradi õppima. See on põhjendatud soov, kuid realiseerimine võtaks rohkem aega ja vaeva, kui teised võimalused. Kirjas oli rubla. Kaheksakümne kopika eest sõin teemajas, kahekümne eest ostsin ümbrikke. Selg valutab endiselt. Täna peab kindlasti med-punkti minema. Nii ei saa see edasi kesta. Allari kiri on lihtsalt provokatsioon. Selles on palju psühholoogilist tõtt, kuid vähe vaimulikku, kuigi süüdistus on just minu vastu sellises plaanis esitatud. Muidugi läks ta pisut liiale "vaimulike striptiiside" ja koguduse lõhkujate meenutamisega. Ta ei mõista, et suhtelisuses sisaldub absoluutne. Mitte invariandid pole absoluutsed, vaid infrastruktuur, invariant määrab vaid üksikute kasvuetappide iseloomu, kuid mitte kaugeltki kogu organismi iseloomu. See on asja sisuline külg, kuid väline on ebameeldivam ja see on juba iseasi.Mõnd teist võiks see rivist väljagi lüüa, kuid mind sellised provokatsioonid ei häiri.


Viiskümmend neli päeva.


Hing nagu vagunipõrand

konservipurke, halge ja laaste

uksest ahjuni

ahjust ukseni loksub

maha jääb tundra lumine.


Valged linad üle külma keha

üle mägijärve.

Mõtled.

Aga varbalased sädistavad

maanteel lumigi sulab

Avad palati akna

kõrvale heidad valged linad.


Marksismi klassikuid lugedes:

Grupiabielu, paarisabielu, matriarhaat, patriarhaat.


Käisin eile san- tsastis, arst kirjutas vabastuse kolmeks päevaks ja igapäevase soenduse ning mingid tabletid. Olgu see alguseks. Päev järgneb päevale ja teenistus läheneb lõpule. Kui hea on sellest kirjutada ja mitu korda neid sõnu veel korrata. Iga kord ise varjundi ja mõttega.


Viiskümmend kaks päeva.

Iring Fetscher, Karl Marx und der marxismus, München 1967

Teada seda ja astuda Lenini positsiooni vastu tähendab olla nobistliku eliidi positsioonil (T.M.) See on oluline rev. teooria kujunemise mõistmiseks.


Viiskümmend üks päeva.

Hbr 13

Võõraste vastuvõtmise läbi on mõningad teadmatult ingleid vastu võtnud.

Laul 118,6 Jehoova on minuga, ei ma karda mida inimene võib teha.

Ärge laske endid mitte mitmesuguste võõraste õpetustega vintsutada, sest see on hea, et armu läbi südant kinnitatakse, ei mitte roa läbi, kust ei ole kasu saanud need, kes seda pruukinud.

Ro 14:17

Jumala riik ei ole roog ega joomaaeg, vaid õigus ja rahu ja rõõm Püha Vaimu sees.

13-14 Siis minge nüüd tema juurde leeri taha ja kandkem tema teotust, sest meil pole siin jäävat linna, vaid meie otsime tulevast.

Õps 2:10 Kui tarkus tuleb su südamesse, siis saab tundmine su hingele lõbusaks.

11. Hea nõu hoiab sind, mõistus kaitseb sind.

Jak 1:23 Kui keegi on sõna kuulja, ja ei mitte tegija, see on mehe sarnane, kes oma nägu peeglis katsub.

2,1 Usk olgu teil nõnda, et te ühest inimesest ei pea enam lugu kui teisest.

3. Aga kui te ühest enam lugu peate kui teisest, siis teete te pattu ja teid noomitakse käsust kui üleastujaid.


Viiskümmend päeva.

Sain emalt kirja. On pakki oodata. Raha hiljem. Äratusnädal on läbi, on tulijaid jne. jne. Lumetu päev lumepilvedes taeva all. Lõppude lõpuks sai läbi rivi ülevaatus.


Vihma rütm on keeruline


Kus me oleme?

Rannal?

Sellisel ajal rannal?


Su nägu mereliiva värvi

mõõna ajal.

Liiv. Liiv.

Vihma asemel liiv.

Vihma rütm on keeruline.


Nelikõmmend üheksa päeva.


Nelikümmend viis päeva.

Eile sain Lembitult kirja panderolliga. Täna sain teada, et otsustav rong väljub neljateistkümenda mai õhtul aga mõne päeva pärast on õppused. Juba ongi Suur-Neljapäev ja mu Lunastaja läheb surmale vastu. Nisuiva peab surema...


Nelikümmend päeva.

Olen dnevalnõiks. Saatsin Ermole ja Inkerile kirjad. Eile sain kirja Andreselt: Luther: Iga päev olgu meile ülestõusmispüha. See on müstiline - on religioosne. Olla suurem iseendast, väiksem Jumalast - vastupidi normaalsele, argimaailmale. Kust maalt seda suudame, määrab meie suhtumine iga osakesega kosmosest, rõõmuga ja kurvastusega, ahelate ja vabadusega. 

Homme on tõenäoliselt häire ja algavad õppused. Kohal on üleliiduline komisjon. Sööklas ilmuvad lauale lusikad, kahvlid, teelusikad, taldrikud ja kausid. Julgesin kompattile ütelda, et see on riigi petmine. Vastas: "Nado umet krutitsa." Aga minu mõtteviis olevat "Vaba Euroopa" ja "Vabaduse" kuulamise tulemus.


Kolmkümmend neli päeva.

Puhkame Luostaria jaama lähedal. Ilmad on siiani soojad olnud. vahetevahel soendas isegi päike kevadise kodususega. Enamasti elame lumepehmes udus ja tuules. Õppused olid suurejoonelised. Kõike sai näha, kuid see on kõrvaline ja väga tähtsusetu. Veel üks päev laskmisi ja siis juba lõplikult Murmanski. Nelja päeva pärast väljub juba käskkiri. Kõigele sellele, mis järgneb, koondubki mõte. Eile oli vana kalendri järgi ülestõusmispüha. Poistel oli see meeles. Päev läbi polnud midagi süüa ja nii meenutatigi vaid mune ja kulitšit. Selles oli palju naljakat ja koomilist aga kõige rohkem kurba paganlikku tõde. Surnud jumalate vari langes tahmastele habetunud näljastele nägudele.


Kolmkümmend kolm päeva.

Öö läbi vedasime Ledenjeviga laskemoona. Alles hommikul kui patarei juba polügonile oli sõitnud jõudsime laagriplatsile tagasi. Astusime jala neli kilomeetrit polügoni poole. Kuid nüüd on see kõik juba möödas, tuleb veel vaid ešelonini kannatada. Ja igavesti hüvasti Petšamaa, Põhja-Norra ja need hingetud kivihunnikud, mille vahel nii kaua elada on saanud.


Kolmkümmend päeva.

Murmansk. Kiri isalt ja emalt. Jälle algab igapäevane kasarmuelu.


Kakskümmend üheksa päeva.

Jak 2,17 Nõnda ka usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud.

22. Usk on tegudele abiks ja saab tegude läbi täieks.

24. Nüüd näete teie, et inimene tegudest õigeks mõistetakse ja mitte ükspäinis usust.

Paul Tillich: Teoloogia liigub kahe pooluse vahel - oma aluse igavese tõe ja mööduva situatsiooni vahel, milles igavene tõde peab leidma väljenduse. Systematic theology, Cicago 1955.


Kakskümmend kaheksa päeva.

Eilne vaidlus näitas veelkord, et lihtsatele inimestele on igasugune argument, kuitahes teaduslik see ka poleks mõjutu. Nad võtavad vastu vaid läbi kujundite. Näiteks, kui ülikooli lõpetanu käib kirikus, siis sel on mõju. Või läbi kunstiliste kujundite muusikas, kirjanduses, arhidektuuris, kujutavas kujutavas kunstis.

Jak 2:17 Tarkus, mis ülevalt tuleb, on esiteks puhas, seejärel rahulik, annab järele, on sõnakuulelik, täidetud halastuse ja kõige hea kasuga, ei pea ühest ega teisest enam lugu, ei ole salalik.

18 Aga õiguse seemet külvatakse rahus sees nende heaks kes rahu nõuavad.


Kakskümmend seitse päeva.

Ikka veel pole kodustele vastanud. Midagi on nagu puudu. Lõunani lükkame sütt katlamaja taga masinailt. Siis saame viimase palga, esimest korda 3.80. Õhtuks on vaid rubla kopikatega järgi. Kõik sai saiade, präänikute, kommide, limonaadi ja kefiiri vastu välja vahetatud. Ja seegi on viimane kord siin teemajas istuda. Siis nad vaatavad hokit. Tunnen, et aeg on magama heita.


Kakskümmend kuus päeva.

Täna anname med. ja fis. kontrollid. Õhtul esimesse karauuli.

Paar hobuseid, krigiseb vanker

Tee läbi aastate

            üksiku südame tuleb.

Mis värvi on õhtu?

Kuu kollasel aknal.


Kakskümmend viis päeva.

Õigeaegselt võimlema, pesema ja voodit üles tegema. Jälle narjaad möödas. Ärkad hommikul ja silmis on väsimus. Milline imelik väsimus! Õues kahetab. Madalad pilved tulevad üle lahe. Lähevad madalalt üle peade ja kaovad sopkade taha. Rivi. Saun. Õhtul hokki - NSVL - Tšehoslovakkia. 4 : 3


Kakskümmend neli päeva.

Kui keegi vangi viib, see peab ise vangi minema; kui keegi mõõgaga tapab, seesama peab mõõgaga tapetama. Siin on pühade kannatus ja usk. Ilm 13:10


Kakskümmend kolm päeva.

Joh 1:18 Kui teie patud on kui hele-punased riided, siiski peavad nad valgeks saama kui lumi; kui nad punased on kui verekarva riie, ometi peavad nad valge villa sarnaseks saama.


Kakskümmend kaks päeva.

I rus vse tak že budet šit. Pljaskat i plakat u zabora. (Esenin)

Täna õhtul lähen KTP devalnõiks. Ees on kolm viimast nädalat. Väljas on kevadine soojus ja vaikus talvise lume kohal.


Kõik rikkus mädanenud

riided koidest söödud

Kaks korda surnud

juurtest lahti kistud

Vaskämbriga ma lähen

taevast, merest, linnast

Jah, kaugemale siit

kus koerad, nõiad, hoorad

me viinamäge sõtkuvad.

Mul linane on särk

ja merd ei ole enam

vaid kollaste liivade hingus

seda sinist õhtut saadab.


Vabaduse tingimused:

1. Objektiivse reaalsuse olemasolu

2. objektiivsete seaduste olemasolu, mis suunavad reaalsuse protsesse

3. seaduste tunnetamine, paratamatuse tunnetamine.

Hegel: Vaba  mõistus "peab end ülal ilmselt nagu looduse seadused ja mitte nii nagu autonoomne inimtegevus."

Strukturalism

Ilma tunnetuseta ja objektiivsete seaduste tunnustamiseta, mis nendest seadustest lähtub, muutub vabadus tühjaks sõnaks, mis võib esilekutsuda positiivseid emotsioone, kuid just siis toimib nagu opium!


Kakskümmend üks päeva.

Mõistus, see on kriitiline loosung, mille abil kodanlus peab võitlust kõigi vastu, kes takistavad ta poliitilist ja majanduslikku arengut.


Kriisid ja katastroofid ei ole juhuslikud, neis väljendub asjade loomus ja seepärast kujutavad nad endast baasi, millest lähtudes võib mõista olemasoleva süsteemi iseloomu.


Jälle hommik. Eilsest kevadisest vaikusest on saanud hommikune tuisk, hõre ja päikeselaiguline. Täna mõtlesin vist esimest korda, aga mis kodused teevad. Isa on haiglas, ema ja tüdrukud lähevad palvemajja. Kodu jääb imeväikseks. On ju pühapäev. See on üks külg, pisut nukker, pisut poeetiline, selles on palju soojust ja varjatud headust. Teine on karm, nõudlik - see on võitlus olemasoleva eest, ühiskonnas mis meid pea lindpriiks on kuulutanud. Ühiskonnas, mis helgest utoopiast halvaks vaimseks tegelikkuseks on mandunud. Suurepärane ökonoomia ja sotsiaalne kindlustatus pole veel need tegurid, mis karanteeriksid inimese rahulolu. Inimesele on veel midagi vaja- Mina olen selle leidnud, kuid väljaspool ofitsiaalseid suhteid ja kujutlusi. Vahel nimetatakse seda ka illusoorseks lahenduseks, utoopiaks. Kuid mida selles maailmas pole utoopiaks nimetatud, alates kaugnägemisest ja lõpetades jõuvankritega. 

Rene Dubos: "Ajal, mil teaduse võimsus kasvab, selle kasutamine muutub vähem ülendavaks, palju argipäevasemaks, palju jämedamaks ja osalt palju amoraalsemaks. 

R.Emerson: "Asjad istusid sadulasse ja kihutavad inimkonda taga."


Kakskümmend päeva.

Läksime hommikul parki. Kella poole üheteistkümneni magasin masinas. Pärast läksin Antsu juurde. Pistsime seal purgi mustasõstra moosi nahka ja ajasime tüki juttu. Juba jõudiski lõunaaeg. Võtsin Antsult kasti raamatute jaoks. Kõik mahtusid ära, nüüd on vaja veel kaas leida ja oodata millal raha saan. Siis posti ja pakk koju. See osa olgu lõpetatud. Päike soojendab eile külmunud loigud ja nired jälle lahti.


Üheksateist päeva.

See on teisipäev. Juba hommikust valab päikest läbi akende ja soendab külma põrandat ja seinu. Kodu on hingele kuidagi eriti lähedal. Vaid mõelda kuidas paljajalu läbi palava rannaliiva jooksen vastu lahe soojale veele.


Siia tulin, et kõike kohata

rohelisi järvi

ja siniseid õhtuid.

Hall talv möödus.

Heliseb niiske sammal.

Ta telk tuli mu juurde,

mulle sellestki piisab.


Sain emalt kirja. Isa operatsioon on edasi lükatud. Jüri ja Maris kavatsevad Tartu elama asuda. Härra Tohvert on surnud.


Kaheksateist päeva.

Härra Tohvert on surnud. Lühedast kasvu, hall-valge peaga, pisut küürus, kuid kiirete liigutustega. Aeg oli võtnud talt kõik: töö, karjääri, varanduse. Kuid ta terav mõistus ja praktiline vaim, viimane küll enam proua kasvatuse tulemus, aitasid tal elust läbi lüüa. Elu lõpuni ei tunnistanud ta uut korda, kuid polnud ka selle vaenlane. Ei olnud ta ka kodanlane selle sõna halvas mõttes. Ta oli lihtsalt suurepärane inimene, hea kristlane, kuid mitte koguduse liige. Kõik see oleks tühi kirjeldus, kui ma poleks ise osa saanud tollest heatahtlikust suhtumisest ja abist mida ta osutas. Valus on mõelda võlale, mida pole enam võimalik taluda. Ja ometi tuleb elada niisama väärikalt, julgelt, targalt ja visalt. See on kohustus. Tuleb olla üle oma nõrkustest. Need on olemas ja see on reaalsus iga ühe juures, kes seda ei tunnista on nende ori.

Jüri ja Maris kavatsevad Tartu elama asuda. Minu arvates on see tõsine kaotus Pärnu kogudusele. On inimesi, kelle olemasolu süsteemis pole eriti märgatav, ka nende anded poleks nagu ei tea mis erilised ja siiski on nad nagu varjatud sambad, mis hoiavad üleval tervet hoonet või üksikuid hoone osi. Nemad on seda olnud. Tõelisus, pretensioonitus, abivalmidus nõrgale, rahu meel - kõik see iseloomustab selliseid inimesi. Kuid Issanda tahtmine sündigu, Tema teab, mis hea kogudusele. Ta on koguduse Issand.


Ingel seisab päeval

ingel seisab õhtul

kõrge ukse kohal

millest koju lahkud.

Alustab ja lõikab

puhub viimse tule

kiusatuse tunnil

paljud silmad suleb.

See on surma ingel

kondine ta käsi

külm ja terav vikat

valge tiiva sasis.

Ainult mina naeran

sest ma ukse taga

märkan kõrget linna.


Seitseteist päeva.

Jes 5,18 Häda neile, kes ülekohut tõmbavad tühja meele nööridega, ja vankri kõitega pattu.


Viisteist päeva.

Juba teist päeva on esimese mai paraadi treengingud. Ilmad päiksepaistelised, kuid külm tuul lõikab põski ja kõrvu. Jalad nagu alati jäiselt niisked.


Neliteist päeva.

Tahad teada: kes ma olen? Mis? Kuhu sõidan? Ma olen see sama, kes olin ja saan olema kogu oma sajandi: Mitte loom, ega puu vaid inimene. (Radišev)


Kaksteist päeva.

Lõpetan pükste õmblemise. Viigin need ilusti ja riputan voodipäitsisse kuivama. Üks töö on tehtud. Televiisoris on jalgpall ja nii tulen panen klade öökapile ja hakkan Ermole kirja kirjutama. Lõunaks oli neli kommi ja kaheksa ümmargust küpsist. Sellega võiks lõpetadagi selle reportaaži. Ei. Üks teine laul peab tomineerima:

Järgida jeesust vaid rõõmsalt ja truult

Elada elu siin tõelist ja uut

Viibida ikka ta tahtmise sees

See on mu ainuke õnnistustee.


Oh Päästja Jeesus, end annan Sulle ma,

sest lepituse hinnaks end andsid mulle Sa.

Teist Issandat mul pole, mu hinges Sinu troon.

Kõik armastuse oskuse, Su teenistusse toon.


Akende taga on lumi, lumine taevas ja lumine maa.


Kümme päeva.

Terve päeva töötasin köögis. Nariaad. Kolme asemel oli meid kaks. Nii töötasime väsimuseni, küllap viimast korda. Bullo saatis mu paki koju, oli patrullis. 8 kg ja maksis 1,40 kop. Tähendab läks üsna odavasti. Kuni Leningradini on mul 16 rubla. Raamatute jaoks peaks jätkuma.

Jes 8:12 "... ja ärge kartke, mis nemad kardavad, ärge hirmuge."


Seitse päeva.

On viimne pühapäev siin. Olin jälle köögis - parempoolses suures saalis. Ei olnudki eriti väsitav. Sain Liidjalt ja emalt kirja. Isa silma opereeriti teist korda, võib-olla ei leiagi ma teda kodust, kui tulen. Liidia kiri oli julgustav.

Katoliiklus - protestantism.

Corinna (kirjandus-tegel.) - šoti protestandile:

"Et katolitsismil polnud siin vajadust võidelda teiste usundite vastu, on ta säilitanud oma õrna ja arusaava iseloomu enam kui kusagil mujal. Inglismaa protestantism aga on pidanud katolitsismi hävitamiseks pidanud relvastuma suurema põhimõtte- ja moraalikarmusega. Meie usk nagu antiiksedki usundid on suutnud kunstnikke hingestada ja luuletajaid inspireerida ning moodustab nii öelda osa meie kõigi elunaudingutest, kuid teie usund, kodunedes maal, kus mõistusel on palju suurem kaas kui kujutlusvõimel, on omandanud moraalse ranguse, mis talle alati osaks jääb. Meie usund kõneleb armastuse nimel, teie usund kuulutab kohustust. Olgugi meie dogmad absoluutsed, on meie põhimõtted liberaalsed ja meie absoluutsed dogmad kohandavad ennast elutingimustele, kuid teie usuline vabadus surub teid eranditult kuuletuma seadustele."


Kuus päeva.

Hommikust alates sajab lund. Maa on kevadiselt soe ja valgeist räitsakaist saab määrdunud lörts, mis läbi saabaste ilmub ja jalad valusalt külmaks muudab. 

Jälle lumi mu hinge langeb

nagu polekski kevadet olnud.

Pärastlõunal on ohvitseride majas aktus. Saal on soe. Uni tikub peale. Tukastan mitu korda. Pärast näidatakse mingit sõjafilmi. Peale õhtusööki peseme söökla kaugeimat saali. Kahetab, lund enam ei lange, kui hea see on.


Kolm päeva.

Paar päeva möödus, et ei saanud mõtisklusteks aegagi. Üheksandal mail käisime linna kalmistul vennashaual. Pärast lõunat andsime saluuti: iga üks kolmkümmend raketti. Jõudsime kasarmusse alles kell 11 õhtul. Järgmisel päeval pärastlõunal läksime linna patrulli. Alles õhtul tulime. Eile õhtul olin jälle palvemajas. Tolle habemega vanakese nimi on Volohin Vasili Vasiljevits. Ta oli üksinda kodus. Oli kukkunud ja käsivarre murdnud. Must kalevist mantel üle õlgade, eest ühe nööbiga kinni, avas ta ukse. Istusime ja rääkisime. Jälle oli mul mida õppida. Kristuse liha ja veri - kas see ei tähenda sümboolselt ka Jumala Sõna, mis on igavese elu toit. Ta on kaheksakümmend kaks aastat vana, kahe klassi haridusega. Pöördus kolmekümnendail aastail Batumi lähedal, tollajal oli koperatiivi esimees, veendunud kommunist, pärast pöördumist jäi veel kümneks aastaks partei liikmeks. Mees kes ta pöördumisele otseselt kaasa aitas oli üks "jumalaotsijaist", intelligent, mitu korda kohtunud Lev Tolstoiga Jasnaja Poljanas. Kolm esimest kuud ei rääkinud ta midagi Jumalast, vaid mõtles kuidas Vassilile tõestada, et Jumal on olemas. Kord siiski küsis: "Kas sa usud, et Jumal on olemas?" Vassili vastas: "Jah, miks mitte, ainul ma olen liialt patune, et see mind puudutaks." See oli pöörde algus. Nüüd on Vassili teist aastat Murmanskis, lihtsalt kuulis, et selline linn on olemas ja sõitis. Kutsus ka mind Põhja Jumala riigi tööle. Pärast tulid kaks madrust, kes palvemaja ruumis magasid, panid köögis tee keema, mõlemad noored poisid. Lõpuksistusime lauas, sõime kausikeses keedetud kartuleid sibulatega ja jõime keedisega teed. Juba hämardus, kell hakkas üksteist saama, kui lahkusin. Täna pärastlõunat jooksin raamatukauplusse, midagi erilist ei leidnud, ostsin vaid "Materjalism Spinoza", "Sionism i antisemitism" ja paar saksakeele õpinguiks vajalikku brožüüri. Andreselt sain kirja. Natuke hiljaks jäi, pole enam aega oma tuleku täpset aega kirjeldada.


Kaks päeva.

Hommikul sõitsime laevaehitustehasesse tööle. Paar-kolm telliskivi viskasime hunnikusse, ülejäänud aja lonkisime ja ronisime mööda sadamasildu ja ujuvdokke ringi. On ju huvitav kõike uut vaadata. Viimaks tegime lõkke, langes hõredat lund ja puhus rõske meretuul. Hea lõke soendas, et meeleolugi tõusis. Pärastlõunal kleepisin kohvrile uued pildid. Ostsin ju kohvri Koša käest - oli sinna igasuguseid naisi kleepinud - häbi koju sõita. Pool kaheksa korjati klubisse starikuid. Saime teada, et meie rong väljub kusagil esmaspäeva varahommikul viie kuue vahel. Muidugi pole selles midagi rõõmustavat, kuid ka virisemiseks pole põhjust. Homme peab lõplikult valmistuma. Aeg on jõudnud.

Spinoza: "Jumala tegevus ei saa olla inimese sarnane, nagu ka Jumal ise - isiksuslik. Jumal - see on lõputult mitmekesine elav tegelikkus, kõike hõlmav loodus selle materiaalses ühtsuses." 

Jah, Jumal võib-olla ja on väljendatud kõikehaaravas lõputus  elavas tegelikkuses, kuid ta ei lõppe ja ei piirdu sellega. Ta on midagi tohutult enamat ja see ongi miks ma sean esilekohale Jumala ja ütlen, et looduse seadused, need on Jumala seadused. Tõsi, et Ta ei oma looduse suhtes sellist suhet nagu inimene ehk ükskõik missugune muu subjekt ja selles suhtes ei saa nõustuda tavalise teoloogiaga.  "Jumal on kõige olemasoleva sisemine põhjus, Jumala olemasolu väljendub objektiivse maailma igavikulisuses."







Email again:

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest