Mõtteid ja luuletusi 1967

1967

1967 aasta on olnud rikkalik katsetuste aasta. Tegin valiku. Kunstilist väärtust on sellel vähe, kuid tolleaegsete meeleolude peegeldamiseks piisab. Mõned mälestuskillud seosnduvad Andrsega.

Ma seisan 
keset tänavat
on öö
siis nägin eemal väravat
on öö
tuul ulub
räästas rennides
on öö
seal ülal lapsed voodites
on öö
sean samme läbi müüride
kaoks kuri ja ta öö.

Eile suri ateism

Ma käisin teda piiritusega pesemas
  päranduse sai keegi
    kodukootud natuurfilosoof
      aga varsti jäi rasedaks.

Eile pandi kirstu ateism
käisin kruvisi keeramas
Kõne pidas sm. idealism
      ka tema on vana ja suremas.

Eile maeti ateism
Me käisime noortega vaatamas
Südamerabanduse sai pessimism
      sest elu me muutsime jaatavaks.

Nüüd teadke, et Jumal on meiega
      ja teadke, et tuul puhub päri.
Kauguses kohab üks remmelgas
      sinna maetigi ateism ja ta plärin.

Hoolega vaata, on hommik.


On hommik sädelevas kevades
tuul tasa väljadele huikab
ning päike rohus kasteses
end ringutades, hommikunes ärkab.

Kas, längus, tahmund sauna taga
on kõrvad rohelised kiki ajand
suur värskus talve unisuse ajab maha
kui poleks teda keegi, iial vajand.

On hommik puhkend üle lobiseva oja
ja tungind üle linnutee.
Ta seisab täna sinu rajal
ja kingib tulevikukee.


Häving

Jooksevad tähtede rivid
näe kõikjal on valguse sööst
Ärkavad tarkade kivid
part tõuseb ehmunult ööst.

Must vaikus kohinal käis
silmil kõdunend edu mask
häving kui verine täi
sulatab neli miljardit last.

Lapsed lasid end õhku
mist sellest, kõik arenev.
Enda tunnetus läks põhku
edu hävingu lapseks sai.

Eesti keeleõpetuse reeglid


Kirjastus "Eesti raamat"
Hääliku märk kirjas on täht
koma seisab natuke taamal
tal on soolestikus verine vähk

Esimesel juhul on küsimus
kas surra rindlause järel
või sööta siga virtsases sulus?
Teine võimalus - villid riiklikul säärel.

Tegusõna olevik on siiski kaheldav
sest kõik tehtav on mineviku tulevik
Otsene kõne peab tulema nuheldav
muidu tuleb määrus nii imelik.

Sõnad pool ja veerand
kirjutatakse järgnevast sõnast lahku
eile avati lubjatud mullad
et magada silmad makku.

Otsekui räpane käsi
laksatas see küsimus näkku
ära mult midagi päri
uues noas oli seitse sälku.

Peab olema metsikult julge,
et vaadata lõpuni
kosmose hinge,
et magada
tehes kaasa ta ringe
ja surra siis
naeratus näol
kadunud viis
vaikselt puhkamas kalmu vaol.

Hommik


Mul lõõmab hommikune värskushoog
linn kõmiseval sammul astub tööle,
See on kui tuul läeks üle rannaäärse roo
ja kahisedes tõttaks helge igaviku poole.

Ma hüppan üle kastest pestud läve
ja päike vastu tuleb mul.
Siis tunnen kuidas elu murrab suremise mäge
ja tugevaks saab õnne muul.

See hommik alatiseks meelde jäägu
et päevadel mil mure katab pilvedena hinge.
Ma suudaks uskuda veel tuleviku rõõmsat kulgu
ning võita lootusetust, paigaltammumise ringe.

Need lapsepõlve tarandikud.

Pilvedest lambad ei püsi
taeva tarandikes.
Nii nagu must lumi
päikesepaistelistes rentslites
sulab ära
nii pilvedest lambad
emmatud päikese kiirtest
hajuvad, kaovad ja sulavad ära
need lapsepõlve
taeva tarandikud
ja pilvedest lambad
nad kaovad, hajuvad, sulavad ära.

Torm


Torm mustade hobuste seljas
välgu kapjade plaginal
ise vaikusse röökides
jooksis üle mu heinamaa.

Viis lilled ja tärkava rohu,
viis une, viis hämuse rahu
jäi rahutus must ja sünge
ja usk, aga rõõmus ja helge.

Lugedes Mati Hunti

Meie olime siniseis kitleis

ja punaseis nööpsaapais

/paremal saapal puudus tald!

ja jooksime jaanitulele.

Linn põles...

jooksime ja tantsisime.

Kõik rõõmustasid?

Jooksime jaanitulele

ja tantsisime

oli heinaloo pööripäev.

Rõõmustasime?

Linn põles...

/Su kleit rebenes

ja paberist juuksed langesid välja/

Jooksime.

Linn põles...

Tantsisime.

Linn põles...

Rõõmustasime?

Põles...!


Veri jooksis soontest välja

pistis jooksu üle välja
üle prootonite välja
muutkui välja,
välja, välja!
Hing ei saanud lahkuda
pidi sappi lakkuma.
Aga veri jooksis välja,
üle välja,
välja, välja!

Mere vesi oli juba teist päeva 26 C soe. Rand kihas pruunist inimeste massist ja kõik olid kuidagi imelikud. Andres tuli õhtul meilt läbi, läksime jalutama. Lihtsalt käisime mööda randa ja ütlesime kahesõnalisi lauseid, pärast tüütas ära ning hakkasime filosofeerima. Oli juba pime, kui istusime ja ootasime bussi, tahtsime peatuse võrra edasi jõuda. Tüdrukuid ja poisse läks mööda, nad naersid, mul läks süda pahaks, lääge klomp tõusis kurku. Andres ütles: "Noortele kuulub surnuaed!" Ka mina hakkasin naerma. Kohvikust tuli vanem härra, selline kiilaspäine ja noor plika sigaret hambus. Me ei kannatanud ikkagi välja, tõusime ja hakkasime minema. Jõgi helendas kuidagi lillakalt, päike oli tegelikult juba ammu loojunud. Paremalt paistis televisiooni mast, lennukid urisesid peakohal. Väravas läksime lahku. Kell näitas laual, et 20 minutit puudus 12-st. Kui voodi sain oleksin tahtnud kangesti nutta aga pisarad ei tulnud.

Sulgesin silmad
ja magama jäin.
(Auto sõitis lõginal akna taga)
Magama jäin
aga und ei näind
(Joodikud laulsid
"Suur ja lai on maa...")
Mis kasu sest oli,
kui und ei näind
(Keegi põrutas aknale)
Ei mingit sabinat
ei mingit pabinat.
Und ei näind.
(Kell helises veerand kaheksa.)
Surnuaia väravad pandi kinni,
uksele kleebiti - INVENTUUR.
Mis kasu sest oli,
kui und ei näind.
Magama jäin
aga und ei näind.


Närbund nartsisside kehad
lamavad tomatisel liival
nuttes taga magusaid veine
joostes samal ajal hullumajja
aknad on puruks löödud
killud visatud sinepi basseini
kus nad sulavad
ja pohlamoosiks muutuvad
detaili numbreid on ritta laotud
ja mosaiigiks laotud
nagu inimeste pead
mida kirjatundjad põrgus näsivad
sügisesed lehed lasevad tähed maha
kust järgmisel aastal kasvab uus põlvkond
põrandaharju
siniseks värvitud ahvid
söövad lendavaid taldrikuid
mis ühest galaktikast teise
suppi veavad ja lusikad
maale on unustanud
kaine mõtetus olemises
lamab hingeldades
sappi oksendades
meie kõrval
nuttes lõhkikistud poegade pärast
kes hapnenud ajast
ja nurkadeta ruumist
hallitanult välja visati
ja niutsudes puruks heideti.


Kõik on hulluks läinud,
intertne mass on hulluks läinud.
Nad ütlevad: "Pole sul abi Jumala käest."
ja naeravad
mustjassinised kõhud vabisemas.
Hullumeelne õpetaja
ja hullumeelne minister
hullumeelne arst
ja hullumeelne raamatupidaja
ja hullumeelne direktor
ja hullumeelne dekaan
ja hullumeelsed
kümme tuhat rahva seast,
kes ümberringi Jumala vastu panevad,
kõik see inertne mass röögib ja märatseb:
"Poo risti, poo risti!"
Aga sina, Jehoova,
oled kilbiks minu ees,
ja minu au
ja see, kes mu pea üles tõstab.


Järgmisel päeval läksin Andrese juurde. Ta oli õnneks kodus. Aarel oli isa surnud ja oleks pidanud nagu kaastunnet avaldama, aga me ei teadnud kuidas seda teha, et midagi vastikult ametlikku välja ei kukuks. Lõpuks otsustasime, et eks siis näe, kui me teda kusagil kohtama peaksime. Andres keeras raadio lahti, biitlid röökisid. Ütlesin, et tõmbab nagu piitsaga üle selja. Keegi koputas. Aare tuli sisse. Panin raadio kinni. Avaldasime kaastunnet - täitsa hästi kukkus välja, muidugi ei tea, kuidas talle omale tundus. Tegin akna lahti. Hea värske õhk hoovas tuppa, vastasmaja ees läksid kaks tüdrukut, rääkisid kõvasti, vist vaidlesid. Teisel oli sukk puruks, täitsa narmendas. Istusin uuesti diivanile, Andres võttis kitarri ja laulis, ümisesime kaasa. Oli juba pime kui tõusime, et koju minna. Rohelise tänava nukal tuli üks blondeeritud kuju vastu, oli klassõde. Ütlesin tere. Vastust ei saanud. Olin rõõmus. Ajas südamest naerma, kas tõesti oli alandav üht baptisti teretada. Veel voodiski ajas naerma.


Ekskursioon.
Sõidame juba teist päeva. Teist päeva mängivad nad kaarte. Istun täna külgmises pingis, ühelpool pinginaaber, ühelpool klassijuhataja ja ees on riided. Riiete taustsüsteemis oleks meid vahva vaadata, mitte füüsikalises vaid vaimses mõttes. Ma ei tea, keda riided kõige enam eelistaksid oma vaatlustes, mina huvituks kõige enam ehk klassijuhatajast, on tohutu vahva teda jälgida ja nteha igast ta liigutusest ja ilmest järeldusi. Märkasin midagi kummalist, midagi väga tuttavat, aga siiski antud juhul kummalist. Vaikisime. Palvetasin.

Aeg läheb. Tolmu klopib põrandalt üles. Aevastama ajab. Teeääres on riste, mõned sammaldunud ja vildakad, mõned ristilöödukujutisega, on ka valatuid. Oleme Leedus. Jälle tolm. Keegi väitis siin ennem väga asjalikult, et Leedus ja Lätis pidid inimesed hoopis usklikumad olema. Ta rääkis seda sellise tooniga nagu meil Eestis inimesed suurt ei usuks ja kirikus ei käiks - kui, siis ainult vanad. Olen usklik. Õhtuks oleme Klapiedas. Ööbisime telkides. Õhtul istusime lõkke ääres, oli naiivselt hea olla. Lõpuks hakkasid ümber lõkke jänkat tantsima, selles oli midagi meeleheitlikku ja mulle tuli meelde Harper Lee "Kärbeste Jumal". See nali pani mul sees keerama. Hommikul sõitsime Kaunase suunas.


Istusin pingil, mõtlesin. 
Ämardus, üle tee lõi vilkuma reklaam. Tõusin, et koju minna, kuid otsustasin ringi, mis ma sealgi tegema hakkan, lugeda ei viitsi, kirjutamiseks pole tuju. Inimesi läks jälle mööda, igaüks oma suurest täiusest ja üleolekust pakatavalt teadlik. Rumalad, kõik see on vari, milleks ja kellele seda vaja on. Enda olemasolu julgustuseks: see on ju nõmedus. Homme määndume, ussid poevad ninakoobastesse  ja silmad poevad välja. Ei, see on hirm, nad tunnevad hirmu. Elus peab olema millele toetuda. Ei, need pole omavahelised suhted, kohustus ega armastus. Need on suunatud suurused, suunatud kaduvaile objektidele. Oleks vaja midagi väljaspool aega ja ruumi. Midagi mis annaks elule mõtte. Oli pime ja eemal kohviku aknail liikusid tantsijate varjud. Tõusin, aga nüüd juba, et koju minna. Kell oli vist pool kasteist juba.Tahtsin magada.


Näed
sa
siirast
vaikuts rebib
lahti
sööste öösse
pimeduse laguneb
kvantide määratuks reaks.


Valge härmatis puude võlvel
oravast õõtsumas oks
kusagil kaugel särab kui taevas
lumiste väljade kohal.


Hallid tahmunud katused
rõõmutu udune tuul
vingumas roostetand traatides
olen omal sel ainsamal kuul
olen tuul, olen tuul
sel ainsamal,
viimasel sügise kuul.


Raskelt värelev ootus
kaua
kas kaua veel
pehmetel patjadel
vajub
isegi raske päev.
Kuhu?
Kauaks?
Mispärast?
Eile, homme
ja täna.
Ikkagi läheme ära
mõistis ka keegi Sind?


Eelmisel ööl
laulis tuul räästas
kiskus hämblikuvõrkude räbus
raputas pääsupesade tühje kesti
jooksis siis kiiresti üle katuse
korstanas hullas ja mõllas
tahma suust ja silmadest
viimaks naerdes katuselt
aknale kargas
kargas ja koputas
lõgistas raamides
surus nina
vastu külma
klaasi
ja irvitas.


Kas nutab vihmapiisk?
Kui otsaesine surutud
külmale klaasile,
vaatan
külmvalguses sügist.



Pilved
värvides lehed,
katuste kurb plejaad.
Oh rõõmutu,
rõõmutu sügis
leht lehe järel,
pilv pilve järel,
värv värvi järel,
porisse langeb
üle loikude liugleb
ikkagi porisse langeb
katuste kurb plejaad.


Mu laula on Lõvi
kipsist lõvi,
ja südames teine,
kas samuti kipsist?
Lõvide lõvi...


Raiesmikul
raja ääres
vabade
rabamätaste
all
on me tugevus kasvanud
turbamätastes tungelnud
toitva pinnase otsinguil.


Sitke niiskus
astus viiskus
pikki raiesmiku teed
elas jõi
ära kärvas
päikese punases langeval
lehisel rajal.


Rahe lumiselt halli
veel kohal
laskub sammudel
vaiksetel maha
kobistab treppidel
puistel kui tahaks
vaikides tasa
langeda maha.


Kellad helinates rõõmsais
kuused
lapsed
ehted
pakid
härmas puud ja lumetordid
ilm on õnnes
valguses
jõulurõõmes, südames.
Inglid
pilved
keerubid
kuu ja tähed naerusui
maailm - Kristus sündind meil.



Tasa kõlavad kellad
linnades
härmas metsade rahus
jõuluvaikusse kutsuvad Sind.








Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest