Esimest korda kui Andrest nägin, toda vibalikku, siilisoenguga pisut närviliste liigutustega poissi, ei võinud ma mõttelegi tulla, et temast saab mulle üks lähedasemaid inimesi, esimene võitluskaaslane. Läksime koos koolist koju, kool oli siis meie jaoks veel suur ja salapärane kõigi oma klassitubade ja koridoridega ja rääksime õpetajatest, õpilastest. Oli sügisõhtu ja hämarus muutis porise tänava veelgi tumedamaks. Hüppasime üle loikude, komistasime suurtele väljapuhastamata kruusakividele. Oli hilja ja parema meelega oleksin koju läinud, kuid tollel salapärasel poisil oli mulle midagi näidata ja uudishimu tõmbas. Suur maja ei olnud neil veel valmis, väike oma köögi ja ühe toaga tundus aga madal ja pime. Andrese ema nägi siis veel noor välja, isa on aga ikka kuidagi vana ja haiglasena tundunud. Ema askeldas köögis, keetis sigadele kartuleid, isa luges ajalehte. Läksime suure maja pööningule. Andres süütas tule ja hakkas ühes nurgas kõiksugu kraami välja pakkima. Tõesti oli mida näidata, minu väikene süda sai suurt kadedust täis. Seal oli prepareeitud konni, nastikuid ja rästikuid; oli liblikaid tavalistest kuni kõige kummalisemateni ja mardikaid, mis hirmu peale ajasid. Oli öökull ja orav ja rott, rähn, pääsuke ja lõoke. Senini olin sellist kraami vaid muuseumis näinud, kuid nüüd olid nad mu käes, mu sõrmede vahel.

Soe pimedus

ümbritseb mind,

ole mu ligi

üsna näo ja põskede vastu.

Küsin iseenese mõtet

olen tutune.

Mu aeg kaob värvide ja helide rüppe.

Kajakaid lahejääl kiljub

linnade tuled mõtlevad neile

avamerel on torm

soojad kohvikud

rannaäärsel teel

täis värskete saiade lõhna.

Istume siin oma

pisikeste maailmade keskel

oma pisikeste rõõmsate ja murelike

maailmade keskel

kui kajakad merejääl

tiivad tormile vastu.

Surm juba päitsis seisis

ja teed näitas.

asemeks paljas maa

peapadjaks kõva kivi

katuseks tuuline taevalaotus.

Kuulsus laienes nagu ringid vee pinnal.

Ent samavõrd nagu kasvasid tema

teadmised ja kogemused

paistis teiste seast silma nagu õunapuu

metsapuude hulgast.

Lumi kehale, silmile

külm ja pehme

südameile elmeid

kindamustriseid puistab

Päeva hämar

tunde punub

kojusõidu kindaiks

Öö keha tuikab.

Tähed langevad

täis lootusi on pea

pimedus mu automaadi peidab

eemal linnast

inimeste üksindusest

hangedega vestelda on hea.

Küünlakuu , miks vaikid 

miks tuikab öö su kehas.

Kes mu leivasse segas valu

et ma kisendan taeva poole

et keha on hirmuhigis

Lund, lumevalgust vaatan.

Lumeroos õitsele sa lööd.

Ma olen inimene

kui valgus pöördub me silmi

pöörake end pimedusse

karjuvad nad.

pekske surnuks

keelake nende teosed

kuulutage hulludeks

Ma olen inimene

ma ei saa seda kaasa teha.

Õhtu silmile

valu huultele

Ennast nutta ei saa

Vangi vabadus

vangla vabadus

tunnimees kambrisse vahib.

Kevad lumele

arm hingele

surm puhastub öös.

Elule küllap tulen

kui lastakse tulla

kui ei lasta

põgenen siit.

Avan värava

enese võtmega

kevadhommikusest lumest

üle vaatan.

Toas leivalõhnalises

jõulukuuske ema ehtis

piparkoogist jänkud karud

oksadele riputas.

Õhtul vildid käpikud

saaniteki all on soe

kiriktee, kiriktee

sõduri jalad valutavad

sõduri käed valutavad

kiriktee kiriktee

Jänkukese jäljed

raudteeäärsel tundralumel

valge vari, valge vari

ära keela

lambaliha kokk meil täna keedab

hämaruses mustlasviise plõnksub

Soeniiske rohi põse vastu

pohlavarred karedad kõditama

uni sa naerusuine tüdruk

mind valdad

kurekellade maalt kaugusse kannad

tormist sasitud rannamändide vahele

kus esmakordselt tundsin Su.

Lillevalge krae

rabaojale põimis hilissuvi

murakail sügiskollaseiks

tõmbuvad põsed

madalal mäetippude vahel

jalutab päev

talvetuuli kusagil kogub

pimedus katab päevad.

Hämar tuba

su juurde tuleb õhtu

tänavate valgus ja koltund paber

aastaid kuivand

niiskeid sõrmi puudutab

Kas süütad küünla?