Päevik 1971 Murmansk

Märkus: Päevik on peetud Murmanskis nõukogude armee teenistuse ajal (30.05.71 - 6.08.71). Sõdurid üldiselt päevikut pidada ei tohtinud. Kuid muu kirjavahetuse käigus ja salaja see siiski õnnestus. Kirjavead ja russitsismid olen säilitanud. Kirjutamine aitas jääda iseendaks ja mõttetust üleelada.  Ometi on selles jutus ka oma poeetika ja mõned prohvetlikud tulevikuaimdused.

30.05.71.
"Kirjanduses me näeme sõna, kuid sõna annab edasi üksnes üldist. Seda üldist, ühes sõnas antut, täpsustame me teiste sõnadega. See võitlus üksiku väljenduse nimel - on kirjandusliku kunsti alus. Me loome konkreetsust, mis muutub uueks üldistuseks." šklovski, "Novõi Mir" 71,1

Tahaksin kirjutada hästi; see peaks olema metoodiline, rikkalike nüanssidega, mõttetihe ja realistlik maailmakäsitlus. Kirju kirjutades, päevikut pidades olen seda, mis kunagi oli, täiustanud. Mulle meeldib šklovski, Saint-Exupery atmosfäär. Olen sealt vist palju laenanud, see ei ole halb, kuid sellest ei piisa. Kui monoloogi ma enam vähem valdan, siis dialoogis olen üldse väljaspool arvestust. Viimasel ajal olen tundnud, et nende võimaluste arendamine ja kasutamine on oluline. Igapäevasuse analüüs loob uue võimaluse enese ülalhoidmiseks, võib pakkuda kunagi ka teistele huvi. "Olga", see oli üks katsetest. Kuid viga on selles, et sisemisest ja välisest olustikust kaugemale ei jõua. Ideoloogia analüüs neissamades raamides kõlab mannetult. "Luuga" oli võib-olla edu selles suunas, kuid katkendlik ja vormilt armetu. Et midagi ütelda, ei piisa vaid heast tahtest, on vaja ka osata ütelda ja see on sageli tähtsam esimesest. Kui vähegi aega pean sellele tähelepanu pöörama või kõik jääb vaid haleda kogelemise tasemele.
Võtsin raamatukogust kolm raamatut: 
Arnold Kettle, "Šeikspier v menjajušensja mire", Sbornik statei Moskva 1966
B.T. Kuznetsov, Einstein. Moskva 1967
A.I.Herzen, Izbrannõe filosofskie proizvedenie.

30.05. 16.00
Sain Andreselt kirja. Lubab suvel Koola (mise) poolsaarele sõita. saatsin juhised. Milline tore plaan! Aga võib-olla ainult plaan. Rubini poiss sõidab homme või ülehomme puhkusele. Millal minu kord tuleb? Orasepõld on kevadroheline.

17.10
Lasksin kirjad postkasti.
Uus kaustik kiusab kirjutama ja vigurdama. Kuidas need ruudud määrida, et enesele ja kaudselt ka teistele kasu oleks? See küsimus kiusab kirjutama. Tint sulepeas ei tahtnud hästi liikuda. Lahjendasin veega. Kerge ja lihtne. Veel kakskümmend päeva on jäänud õppusteni. Las lumi mägedel seni sulab ja sammal kividel ning kivide vahel kuivab. Kui kohale jõuame on hea pikutada. 
Homme astume jälle narjaadi, see tähendab mulle kolmandat päeva üle päeva, kokku annab kuus päeva kiirendatud käiguga. Öösel magasin kaks tundi ja polegi nii väsinud nagu ootasin.

17.18
Olen päevnik. Patarei on kinos. Kasarmu tühjuses lärmab ragisev reproduktor venivat rütmimuusikat. Pealelõunane päike vaatab juba tagaaknasse. Käsi liigub ja liigub. Kirjutan kirjutamise enda pärast. Iga rida on nagu tehtud töö või täidetud norm. Aga norm ta pole, sest normeerijaid pole. Iseenesele normeerjaks olla see on suurim mõnu ja nauding.

17.25
Päike paistab punase riidevärviga võõbatud põrandale. See on tolmune. Kuus kuud tagasi öösel nühkisin seda põrandat puhtaks. Nüüd olen "pomozok", nüüd seda enam ei juhtu. Ponjal sluzbu. Aasta pärast panen asjad, see tähendab raamatud kokku ja sõidan koju. Tagasi vaatan, aga sülitamatta ei jäta.

...

05.71. 20.15

Saatsin emale kirja. ... Issand hoidku neid tões, et nad võiksid õnnistuseks olla ja õnnistatud saada. 
Mägedelt kaob viimne lumi, palavus lämmatab. Kirja järgi kujutlen ema "suurt sünnipäeva". Kuusteist - seitseteist inimest päevas voorib läbi toa, kulunud fraasid, kohv, koogid. Kuid lilled närtsivad, kohv jahtub, tuba jääb tühjaks. Ja jälle jookseb mu memm pärgade ja lintide järele - koguduses on järjekordsed matused. Tüdrukud tulevad koolist, paps tahab süüa aga poodides on sabad pikad, jalad valutavad, süda peksab kiirust.

Peeter kirjutab, et on leidnud sõprade hulka ka väga lähedase sõbratari Tiiu. "Kui me mitmete asjade üle kokku leppisime, siis üheks põhi kokkuleppeks oli andestuse kokkulepe." See on nii hästi öeldud, et kutsub mind sügavalt järele mõtlema paljude asjade üle. Minul pole kedagi.

2.05.71

Issand, Su valgusest olen ma liialt vähe arvanud. Ma ei mõelnud leivale, riietele, mis mu seljas. Mõtlesin vaid sotsiaalse suhtlemise teooriale, normidele ja normitusele. Aga Sina olid elu ise. Olin surnud oma rikutuses. Sa lõhkusid lubajtud ja haiseva haua, äratasid mind elule! Nüüd mõistsin, et leib on Sinult, riided Sinult, et need ei tohiolla seltskonnale mänguks. Issand andesta mu väsimus, anna puhast ja selget und. Aamen.

Päike kumab läbi palavuse udu. "August Leonhardt" Hamburg

Terve päev töötasime sadamas. Otse vastas kai ääres seisis Lääne-Saksa laev, laaditi apatiiti. Ühe laeva jaoks oli kolm piirivalve posti ja patrull. On imelik mõelda - inimesed nagu inimesed kõik aga sotsiaalse süsteemi erinevus loob nende vahele kuristiku. Nii ei lubatud meid lähedalt laevagi vaadata. Meie väljanägemine oli liialt räpakas ja võisime end üleüldse ebaviisakalt ülal pidada. Liigutasime vaikselt labida ja kangiga, kolasime ringi. Ronisin sadama kraana otsa. Itaalia firma töö - Torino, Milano. Kõik oli huvitav. Jooksime nagu kevadisel karjamaal noored vasikad. Lõõpisime ja irvitasime. Lõpuks leidsid poisid päästepaadid toiduvarduega. Karamellkompvekid, kuivikud, konserveeritud juust, konserveeritud vesi. Taskud seda pahna täis istusime õhtul vilistades bussi ja sõitsime polku. Vastutusetus käib igast otsast mühinal välja. Poleks midagi imestada kui mõni või mitte ainult mõni trellide taha lendab. Aga laevad seisid vaikides, tunnimehed tõstsid ajameelselt binokleid - jälgisid laeva ja merd. Ja siiski ei saa ma aru, miks mõni asi nii stiilitult välja kukub mõni aga meeldivas vormis ja kõlas nüanssirikkalt ilmale sünnib.

/Ophelia haual. This is I Hamlet the Dane/
Hamletil ei läinud korda petta iseend, lahutades vaimsed otsused tegutsemisest. Veel jätkus kohta võitlusele ta hinges ja see ei anna rahu. See on eitus filosoofilisele idealismile, see on inimese päästmine, see on vajadus tegutseda reaalsesmaailmas.

3.06.71
Nägin täna unes end kangil rippumas. Esimest korda uuel aastal jalad ei valutanud, olid meeldivalt kerged. See on suvi. Enam pole vajadust lõdiseda külmas tuules või lumesajus kui hommikusöögile läheme.

Issand, tahan olla Sust sõltuv, end lahti lõigata teistest sõltuvustest. See tähendab mõtte teostumist, mitte selle lahutamist tegutsemisest. Anna jõudu, sisemist tasakaalu, et võiksin sellesse sõltuvusse jääda.

Poliittund. Loeb st.-leitenant, komsomoli sekretär: "Talupojad on sellepärast omaette klass, et nad töötavad maal, on seotud põllumajandusega." Kui poliittöötajad sellisel tasemel töötavad, siis nad ei anna talupojagi mõõtu välja, kes kolhoosis töötab. Aga milleks seda kirjutada, kellele seda vaja on, ei iseendale, ei neile, kellest kirjutan
....
4.06.71.
Lugesin Ahto Levi "Halli hundi päeviku". Kui tuttavalt sarnased näisid need pildid vanglaelust minu igapäevaelule. Leiva ja võimu küsimus, et ta küll kõikjal esineb, on siin ja laagreis eriti seles vormis väljedatud. Inimeseks jääda? Jälle leidsin tuge ja kinnitust. Kui imelikult see toimub.
Borja kolis teise korterisse, käisime teda aitamas. Tolles väikses hubaseks muudetud toas polnud midagi endisest järgi jäänud. Kui olime asjad välja tassinud ja viimast korda vaatasime segipaisatud toas ringi, et midagi maha ei jääks, sülitas ta mitu korda. Kuulsin kuidas ta enesele ütles: "Teperj mozno i na polu plevath." - / Nüüd võib ka põrandale sülitada./
Lõikasin vanadelt säärsaabastelt, nahast sääred - võib vaja minna. Lõpuks tulime "gorodokist" pakk kohvi ja kotitäis küpsiseid kaasas. Läksime keldrisse, keetsime kohvi ja tundsime end hästi. Rahulolu tundeks on tõesti üsna vähe vaja. Meie elu on tühine nagu eesmärgidki.
Kinno ei viitsinud minna, midagi head nagunii seal pole. Närisin sibulat ja kirjutasin Ermole kirja. Ermo on üks väheseid, kes mind pidevalt on meeles pidanud. Ta ei kirjuta targalt, ei teoretiseeri ega tsiteeri nagu mina. Ta kirjutab lihtsalt, ilmses usus, et mul sest kasu on ja see usk pole teda petnud. Näen tas tuleviku töötegijat. Kardan tihti, kas ta ei näe mu targutustes õõnest raua kolinat. Enne uinumist püüan veel "Einsteini" lugeda.

6.06. 71.
Olen "uboršik" paarimees teiselpool vahekäiku koristab, hari on vaiks üks, võtan sulepea ja kirjutan. Õhtul läheme karauuli - jälle esimene post, esimene vahetus.

Su rahu kuningriik nüüd minu üle
ja õnne hõiskavat täis tuksuv rind
on suur ja avar Sinu Isa süle
kõik maine kaob Sind ülistab mu hing.          
                                                    Sibelius "Finlandia" - "Rahulaul"
Kõik maine kaob. Ei, see ei tohi olla nii. Oleme nüll lahti seotud maisest, surmast ellu äratatud, kuid meid ümbritseb maine ja me peame sellesse tõsiselt suhtuma. Filosoofiline idealism, mis lahutab tegutsemise teooriast on inimesele igal juhul vastuvõetamatu, see on üks ristiusu kiriku kurblooluse põhjusi.

Vahepeal laadisime Koolas vaguni laskemoona, kastid 60-66 kg rasked. Nii see pühapäev liigub. Ei ole puhkust sõdurile. Rjadavoi paašet.

7.06.71
Tulin karauulist ja lugesin selle Herzeni artikli lõpuni. Palju sellest, mida ei osanud varem väljendada, oli seal erilise selgusega väljendatud. Tundub, et ta ei eksinud ja kui eksis, siis vaid viimases. Keel milles ta kõneleb on väga lihtne, see on ka jõud. Muidugi ei saa olla juttu teaduslikust täpsusest.
Üle sajandi on möödunud, palju on muutunud. Ei ole enam Moskva türanne ega Peterburi imperaatoreid. Siiski on jäänud midagi - see on isiksuse probleem, kas suudame sellele leida lahenduse? Revolutsioon asendas ebainimliku korra enam inimlikuga, lahendas rea sotsiaalseid probleeme, lõi võimaluse ehitada uus ühiskond, millest Uue Testamendi aegadest on unistatud. Kuid revolutsioon ei suutnud lahendada inimese, uue inimese küsimust. Seda ei saa teha relvadega. See on pikaajalise kasvamise küsimus. Kogu tähelepanu pöördub varem või hiljem sellele ja üleminek saab olema valus. Aasta on möödunud kui nendesamade mõtetega alustasin oma päevikut; elu, kogemus on kinnitanud mu oletusi.

8.06.71
Kohe hommikul med-läbivaatus. Ta küsis mitu korda, kas kaebusi on. Alaul tahtsin öelda, et jalad pidevalt valutavad ja vahest on ka seljas valud, kuid ei öelnud midagi. Ma ei tea, mis mind nii sunnib käituma. Sügisel ma ilmselt siiski ütlen. Võib-olla polegi sest midagi kasu.
Kodustelt pole enam kaua kirju või see tundub vaid nii. Üksinduses kaob ajataju. Igatsus muutub igapäevaseks nagu söömine ja magamine. Aga väljas langeb lumelobjakat, vinge tuul logistab aknaid. Jälle hommik, mis see endaga toob? Närvipinget? Füüsilist valu? Ükskõiksust? Sisemist laostumist? Eile nägin "filosoofi", nii hea oli jälle kätt suruda, tunda oma kõrval inimest, tunda vastastikust austust. Oleks kohutav mõelda, et sel tutvusel on tema poolt mingi eesmärk, et kõik on vaid suur vale. Ja ometi ei karanteeri selle eest meid keegi, see kõik on niivõrd sügavale ajanud oma juured siinses elus aga võimalik, et mitte ainult siinses.
On hetki mil ma tunnen, et hinges on selge päev - ühed pilved on möödunud ja teised pole veel tulnud, taevas on selge, läbipaistev. Palun, ei maksa eksida, see selge päev on minus aga õues pilved istuvad iseeneseks ja segavad kasvamist. Oleme kohutavalt süüdi oleva ees - kõik mälestused ja lootused on meile omamoodi abstraktsioonid aga elu nõrgub sõremede vahelt, märkamatu, hindamatu. Ei, seisa hea hetk, anna mulle sust pilvehaaval juua.

9.06.71
Tõusime kümme-viisteist minutit hiljem. Täna tuleb saun ja II karnissoni karauul - kõik on nii nagu olema peab. Logelesin päeva niisama. Oh vaimuvaesust! Väljas tuiskab vihma ja lund läbisegi. Jälle külmetame.

10.06.71
Seisan kolmandal postil. Meljandal on Miškin. Kuiva raja pikkus on kakssada kümme meetrit, edasi tagasi teeb kaheksa minutit - tunnis tuleb teha vähemalt seitse käiku raja lõppu ja tagasi. Nii ma siis tammun ja tammun. Viimaks tulen üles neljanda posti vastu. Miškin teeb suitsu. Seisan mingil luugil, ümberringi on pruun laukavesi, sammal ja pohlalehed. Hakkan korraga kõvasti naerma. Što smejoš? küsib ta. "On lihtsalt koomiline - filosoof ja insener päeva surma poole saatmas." Loksutan ajameelselt oma luuki ja hakkan siis kuivale maale "tüürima". Juba tulebki vahetus.
Öösel küpsetame kartuleid. Telk lõhnab köögi järele kus ema askeldab. Hommikul joon vaid kohvi ja söön saia võiga. Lõunal ei taha midagi. Pärast õhtusööki käime saunas. jalanartse ei vahetatagi ja nii tuleb mustad nartsud puhaste jalgade ümber mähkida. Ja siiski on hea, kaks nädalat polnud enam saunas olnud.
 
11.06.71
Kell  kaks öösel aeti üles sütt masinatelt maha laadima. Töötasime kella poole kaheksani, sõime ja heidame nüüd magama. Magame kuni lõunani. Sütt veetakse Murmanski laevadega Spitzbergenist. Üks selline laev on parajasti sadamas ja nii töötabki kogu polk peale karantiini. Õnneks tuli masinaid harvalt, katlamaja oli soe ja töötasime kolmes vahetuses. Töö ise pole samuti raske, kartulite mahalaadimisega ei saa võrrelda. Maganud lõunani läksime jälle sütt maha laadima, seda kella kaheksani. Nüüd loen filosoofiat.

12.06.71
Eile õhtul jõudsin lugeda ja konspekteerida sajanda leheküljeni. Kui magama heitsin oli kell üle kaheteistkümne. Siis nad hakkasid jooma. Grusiinile tuli pakk. Lobisemine jalaulujoru ei lasknud uinuda. Kell pool neli olin viimast korda ärkvel. Segasid parajasti hambapastat veega purgis segamini. "Kak moloko, kak moloko!"kordas grusiin. (Kuidas nad seda joovad ei kujutle.) Kui ärkasin olin uimane ja väsinud. Täna jälle karauuli, teine post kolmas vahetus. Hommikul jooksin korra ümber staadioni, vanade aegade mälestuseks. Õues on ime soe, päike paistab helesinisest läbipaistvast taevast. Homme on valimised. Kas jälle? Aasta on möödunud. Elu tundub küllaldaselt vabana. See tähendab, et keegi ei jooksuta neil vähestel vabadel minutitel, mis rumalate logelemistööde või paberiõppuste vahel juhtuvad olema. Neil vabadel minutitel on oma võlu, kui võtad raamatu ja sulepea ja sukeldud veel tundmatute või osaliselt tuttavate mõtete radadele. Näha ja leida uusi sidepunkte, see on erakordselt hea, see vaigistab valu, mis tühjalt veedetud ajast pidevalt hinge pigistab ja paneb ta kiiremini koju poole jooksma. Jah, päike paistab täna peaaegu nagu suviselt. Ainult kasarm on ikka niiske ja külm, jaladki hakkavad siin valutama.
Meenub isa kiri, hinge kogub pilvi. Reproduktorist tuleb muusikat. Just sellist, mis vabastab - kerget ja rütmikat. Põgeneda sellesse vabanemisse, unustada kõik, mis ümberringi toimub, küll see oleks hea - kuid see pole lihtne. Ma pole narkomaan, mõistus segab, vaatab põlglikult ülevalt alla, kui keha rütmidest tõmblema hakkab. Heitkem siin end mõistuse alla, ärgem protestigem ja võidelgem tuuleveskitega.
Rivistus. Kulinski loeb ette puhkusele esitatute nimekirja, jagatakse kingitusi ja märke. Tähendab, nüüd on siis kindel, et sõidan. See tuleb pärast õppusi, pärast laagrit. Anti ka kolmanda klassi märk. Kord juba anti, tähendab panen ka rinda, kuigi sel erilist tähendust pole. 
Poliittund. Kuidagi ei saa aru, milleks sõdureile valimised. Valimiste tulemused võivad mõjutada vaid olukordi tsiviilelu sfääris, kuid mitte midagi meie feodaal.monarhistlikus maailmas. "Položeno, znatsit võberi kovo hotseš..." ütles Miskin. Ilm on endiselt imesoe.

13.06.71
Oleme jälle karauulist tagasi. Pärast vihma paistab päike jälle aknasse. Sanja sai sõimata, olevat rahva vaenlane - läks valima alles pool kümme. Oi kurbust! Panin oma valimislehed kasti ilma, et palju oleks mõtisklenud - isegi krampi ja poosi polnud nagu esimesel või teisel korral. Ainult ühest ei saanud aru. Kulinski olevat kandidaadiks esitatud polgu üldkoosolekul, nii oli valimislehele kirjutatud, kuid mina midagi sarnast ei mäleta ja pole ka kuulnud. Selle pisikese formaalsuse oleks võinud ju siiski läbi viia. Mis siis ikka, peamine, et päev jälle surmale ja kojusõidule lähemal.
Pragmatismiga jõuan varasti lõpule oluliselt uut, kuid kahjuks samuti ei tulnud.

14.06.71
Töötasime täna terve päeva karauuli ehitamisel. Töötasime, kuid rahule ei jäänud. Siis lõime käega ja suitsutunnid venisid pikemaks ja pikemaks. Õhtusöögiks meid keegi polku ei vedanud, nii jäimegi ilma. Ainult sai ja viis suhkrutükki olid öökapis. Närisime kuiva saia ja mõlgutasime väsimusest kuivi mõtteid sellest kuidas kiiremini teki alla saaks.
Miskin ütles juba teist korda: "U tebja horošo, u tebja jest tsel" Saan tast aru, aastad on juba sellised, et vajaks tõsisemat ellusuhtumist, kuid mille nimel? Koguda vara? Abielluda? Kas sellega kõik lõppebki? Sulub ring ning algab tsirkuseorava  jooks rattas. Reisida? Näha linnu ja külasid. Omada uusi ja uusi muljeid, unustada ring, unustada lõpp kui ratas  lakkab keerlemast, sest pole enam kes jookseb. Nägin täna tänaval noormeest tütarlapsega. Oletagem nii olgem optimistid. Tundsin kuidas ka mina vajaksin enese kõrval tarka, meeldivat tasakaalukat neidu. Kui hea oleks minna õhtustel tänavatel, öö eelses vaikuses, mõtlemata milleks ja kuhu. Tundes vaid kõigi meeltega, et Ta on Su kõrval, et on nii hea. Kuidas ma tunneksin Su, mu tundmatu? Issand anna mulle selleks tarkust, hoia õnnetuse eest.
Aeg magama heita, aeg unustada inetus ja rõvedus, mis mu ümber. Issand vaigista, ningi vaikust ja rahu.

15.06.71
Mitte midagi ei teinud. Kirja ei saanud. Lähen õhtul karauuli.

16.06.71
Tulime karauulist. Balkov rivistas patarei. Saar pandi rivi ette. Nüüd oli selge, kes pool aastat varastas.

17.06.71
Kantseleis peksti teda armetult. Peksti ja valati veega üle. Ta nuttis, palus andestust, kuid midagi ei aidanud, Vargale varga palk. Esimest korda nägin omakohut, selle andestamatus õigluses ja julmuses, mida inimesed päevast päeva enesega kaasas kannavad. Päike kõrvetab.

19.06.71
Homme annavad noored vande. Jääb veel mõni päev õppusteni. Svoodi tuleb kaks noort, see teeb kõik palju kergemaks. Pole vaja enam katelokke pesta. See ongi kogu siinse elu loogika ja "sügav" sisu. Ostsin märkmiku, et õppustel päevikut edasi pidada. Võtsin staršina käest kuusteist rubla hoiult välja. Kümme andsin "kompati" kätte. Ülejäänu jõudin juba teemajas kõhtu laduda. Nagunii homme ülehomme saame raha.

20.06. 71
Lõpetasin "Anglo Amerikanskaja Burzuaznaja filosofia". See on üks suuremaid saavutusi siinse teenistuse ajal.

21.06.71
Päev läbi saagisime puid köögi jaoks - homme sõidame ära. Sõin täna kõik saadud raha maha, siis on süda rahul ja pole mingit probleemitsemist.Miškin hakkas täna Jumala olemasolematust tõestama. Mitte midagi ei tulnud välja. Ta on aus, kui suudaksin vaid vastupidist tõestada. Kahjuks pole see absoluutselt võimalik. Tean seda ise hästi, kuid tuleb vähemalt seesama seisukoht vastupidise väite kohta saavutada. Ja seegi oleks suur saavutus.

22.06.71
Vihm, külm nagu sügis. Rivistus. Kell kuus sõidavad masinad Kolas masinad platvormidele.
helgalt on kiri. See meelheide meie meeleheitlikus maailmas haarab ka mind. Meenub esimene suvi, talvelaager, kevadine kojusõiduootus, hospidal; meenuvad kodu, ema, isa, Andres, Lembit. Ees on poolteist kuud vintsutusi. Ainult enese füüsiline jõud ja sõnadesse pandud sõdurlik poos aitavad. Ja just nüüd on vaja usku, et mitte lõplikult kaotada lapselikku maailmasughtumist, et mitte leppida rahuolutundes suikudes. Täna on algus - Issand hoia ja anna jõudu.
Kinnitasime masinad. Sõime õhtust. Pesime katelokid. Istun masinas. Nad jutustavad oma kümneid kordi kuuldud seikluste pagasist midagi. Olen nukker. ootan millal depluskad ette lükatakse.

23.06.71
Alles täna tuli meelde, et on jaanilaupäev. Südasuvises Eestis põlevad läbi lühikese heinakuuöö üle maa lõkked. On pidu ja pidulikkust, kuid ka kõike muud, mis paganarahvale omane. Täna õhtul on kirikuis teenistus, kus veel mõni üksik vanake pingil istub ja oma noorust meenutab. On kuiv. Võib vaid aimata äikese rahutust pilvetuttide liikumises.
Vaevalt uinusid masinas, kui juba üles aeti. Väsinud ja roidunud ronisime vaguneisse. Naridel enam kohti polnud. Jäin püstijalale, sest ei meeldi trügida ja sõimata. Kui Borja ja kompat magama olid heitnud leidsin nende kõrval eneselegi koha.Nii magasin võib-olla pareminigi kui teised.
Kuus tundi - ja olimegi Petšengas. Kiiresti rivistus kolonn teele ja varsti sõitsime üheksateistkümnenda polgu lasketiirule. 
Tundra. Puhas, kristallselge tuul. Maa lõhnamas märjast samblast ja puna-pruunist turbast. Üle selle vaiba valged õied. - Hea oleks mõelda, et murakad. All orus on jaam ja polk. Aga kauguses lumiste mäetippude kohal seisab NATO vaatetorn.

24.06.71
Panime telgid üles - ja kohe pandi narjaadi. Ilm on vihmahämar. Läänest - šopkade tagant pääseb aeg-ajalt pilvelahmakaid valla, siis kaob kõik vihmauttu. Lõpetasin - "Diletandid ja romantikud". Ohvitserid taovad kaarte. Olen rahulik ja ükskõikne. Kohendan vahetevahel ahjus halge, et soojem oleks. Uni ise lõpetab varsti kõik mõtlemised.

25.06.71
Poisid muutuvad üha ükskõiksemaks. Katsed ohje pingule tõmmata kutsuvad vaid vastureaktsiooni esile. Milleni see välja viib? 
Pärast hommikusööki läksime poliittundi kuulama. Tavaline jutt. Nägin Kose poissi - meenutasime augusti lõppu aasta tagasi.
Ajasin habeme, puhastasin saapad, õmblesin uue kaeluse, sõin lõunat.
Pärastlõunal vaatasin kaugusemõõtjaga NATO vaatetorni.
Lõpuks hakkas lülm ja tulin telki.
Lause muutub lühemaks, lakoonilisemaks, tuleb ette jämedaid sussitsisme. Imelik millal see kõik ometi lõpeb.

26.06.71
Vihm, külm ja peenike. Suur telk laseb nagu sõelapõhi läbi. Jalad on vees. Navožilov loeb: "Pamjatnik desantnika". Kes lamab, kes tukub niisama istukil. Hämarus moonutab, laseb pikkadel varjudel langeda uneväsimusest lõtvadele nägudele. Need on ju alles poisikesed! Aga mis edasi saab?


27.06.71
Terve päev ootame ärasõitu. On juba öö ja ikka seisame paigal. Kompat kutsuti staapi. Lõunaajal oli miiting koos merejalaväelastega. Nende polk kannab samuti Kirkinesi nime. Need on pikad, tugevad poisid - eliit. Vorm sõjakas - must. Oleme nende kõrval nagu mingi kari kolhoosnikuid.
Nad laulavad polgu laulu ja õppustel viiakse polgu lipp kõige ees kaldale. Need on ideoloogilised kulissid, mis vaimustama peavad.
Kušin peseb viletsalt katelokke. Lõunaajal võtab Komorov pudru-rasvased katelokid ja viskab need sohu, sõimab ja saadab uuesti pesema. Kasvatus? Mulle on see vastik, kuid võib-olla ainult nii saabki selle rahvaga läbi käia?
Täna oli ju pühapäev, kuid meenus see esmakordselt alles öösel, kui kõik juba möödas. Ei mingeid tunnuseid ajas või kui neid ongi, siis mingis teises süsteemis, mis on sisult mulle võõras.
Ilm on paremaks muutunud, pilved hõljuvad juba kusagil kõrgel - ära hallist samblast ja punasest graniidist. Norra kohal on selge taevas, kuid tuult pole ja nii jääme ikkagi pilvede alla. Või on need juba ööpilved?
Täna liigume Leno-Hamarisse, sealt laevadele ja Rõbatsi poolsaarele.

28.06.71
Möödus "öö" - sõitsime, sõitsime kuni masin lagunes. Lagunes vaid mõnisada meetrit enne sadamasilda. Piduriklotsid põlesid läbi. Alul näid, et dessant jääbki meie jaoks tulemata.
Mööd käks vanem daam ning  ütles: "Ne krasivo palutsilos. Ezdilini na utsenje i ne podkotovili." Sõitis Kutšinski villisel. Peatus ja küsis: "No što slutsilos?" Seisis ja sõitis edasi. Aga meie olime oma "õnnetuse" suhtes õnnelikud. Lõpuks tegid nad tuletõrjevoolikust siiski klotsid. Saime liikuma, et viis sammu enne sadamasilda uuesti läbi põleda. Masina dessantpaati siiski saime ja sealt kraanaga ka pardale. Sõdurite jaoks oli neljandas trümmis laudadest põrand tehtud. Keset põrandat lauad, kus juba poolikud konservipurgid ja leivakannikad seisid. Rauast ribilise seina ääres magasid sineleisse ja vatirohvakadesse mässitud sõduripambud - väsinud ja porised. Läksin üles ja pesin end. Ja uuesti aeti meid alla raudkirstu. Rivistati, kontrolliti relvi ja loeti pikalt ja laialt mitmekordselt mida võib ja mida mitte. Seda mida ei või on siin alati rohkem, kui seda mida võib. Kõige lõpuks sattusin kööki kokkale abiks. Nüüd istungi koka kajutis, pehmes tugitoolis ja kirjutan. See on nii meeldiv aga uni ja väsimus nõuavad oma osa.

19.06.
Õhtul sõin kõhu täis - see oli söömaaeg nagu neid vaid kodus ette tuleb. Kell kümme sõitis karavan välja. Saatsid ristlejad ja allveelaevad. Kell kaksteist läksin alla trümmi magama. Siin on jahedavõitu, kuid kiigutab nagu hällis. Pool kuus ajas leitnant üles, pardal olevat midagi aitamist. Tuli välja, et on vaja liivakotte ja kaste suitsupadrunitega üles sillale tassida. Laine on küljelt ja kotid rasked. Inglise lipp plagiseb vööris, filmitakse laeva põlemist. Mind see ei huvita, lähen alla tagasi. Siis tuleb Kašin ja äratab - aeg on kambusesse tööle minna. Kokk on tore mees, ei sõima, ei jooksuta. Söögikorrad: kell kaheksa tee, kell kaksteist lõuna, kell neli tee ja pool kaheksa õhtusöök. Koorime kaks pange kartuleid, toome alt laost produkte, sööme ja ongi eisalgul kõik. Pärast vaatame all trümmis filmi: "Aladini imelamp". Kasahhid käivad roheliste nägudega ringi, mõni oksendab. Olen täiesti vormis - isa sõitis merd, vanaisa oli kapten - tähendab mullegi ei hakka meri külge.
Koka kajutis on asi hea - ja ometi see kõik lõppeb mõne tunni pärast saadetakse kaljusele kaldale, rannakivide vahele, ela ja ole seal kuidas soovid. Ainult ellu peab jääma, automaate ei tohi kaotada. Kuidas seal oma masinaloguga hakkama saame pole sugugi selge. Nii lõppeb meie teekond ja fjordist lahkub "Nordvik".

1.07.71
Lesime Petšenga jaama ees murul, päike pleegitab tolmust mundriselga.
29. õhtul tegime desandi - kõik läks nagu nõutud. Kaldale jõudes oli esimeseks ülesandeks õhtust süüa. Kõht oli kambusest saadust nii täis, et suutsin vaid teed juua. Siis tuli Mamajev ja käskis vaatluspunkti üles seada. Ehitasime ühel kivirägusel mäeseljal kividest müürikese ja jäime "pealetungi" käsku ootama. "Vaenalne" oli nagu peopesal, toimetas lõkete ümber, jalutas ja magas. Ootamatult hakkasid automaadid ragisema, tankid mürinad edasi sööstma aeg ajalt seisatudes ja tulistades. Meie ronisime aga ruttu masinasse ja jäime pääd üksteise külgedele toetudes magama. Keset poolsaart rebenes mootori ventilatsioonirihm. Vihma, külma nagu lumi ümbritsevail šopkadel langes ja langes.  Hüppasin masinast välja. Lähedal lüsutasid mingid lagunenud hooned - mahajäetud tallid ja laudad. Ümberringi haises vana ja märg sõnnik. Ühe ukse kõrval lamas siniseks muutunud lõpnud siga - hambad hirevil. Kõrvalhoonest leidsin tühje konservipurke ja hunniku suuski. eemal üle oja, kust puupurre üle käis, seisid eluhooned, laod ja vaatetornid tunnimeestega. Savisegune pori liimas saabaste all klompideks. Kui edasi sõitsime lagunes masin veel korda viis. Viimaks jõudsime põhjapoolsesse randa. See on lage poolteisekilomeetrine kiviväli. Libedaks lihvitud munakad vahelduvad kaljurahnudega, millede vahel seisavad kuulipidujapesad - betoonist ja rauast. Kivide vahelt võib leida palke, laudu, pudeleid, konservikarpe, võrgujuppe - kõike võimalikku kodu ja välismaise päritoluga träni. Leidus isegi Hong.Kongi politseimärk. Vihma enam ei tibanud. Tinahall udu raskendas hingamist. Masinad seisid pikkades kilomeetripikkustes ridades üle välja paisatuna. Tegime lõkke ja see soendas. Juhuslikult hakkas mingis masinas mängima raadio. Kesküised päevauudised - kosmonaudid on hukkunud, jaam "Saluut" lõpetas töö. Väsimus oli suur, et ei osanud sellele sõnumile reageeridagi. Jooksid poisid ei tea kust saadud kirjadega. Oli ime hea ja imenaljakas saada Viktorilt (Raidvee) siin maailmamere ääres üsna maailma äärel kiri. Ümberringi vaid kivid ja lahingutehnika, ülal sombune meretaevas. Olin sõdur.
Pärast sõitsime dessatlaevale ja ujusime Leno-Hamarisse tagasi. Sõime hommikust ja kilomeetri tagant peatudes liikusime jaama poole. Seal polnud kedagi. Omad leidsime alles üleval lasketiirul. 
Nüüd on õhtu, kõht kõvasti täis ja päike paistab kabiini. Soine nõlvak ja taevasinine järv. 

Kiri isale: Vabanda, et ma seda kunagi ei saada, et see on vaid igatsuse ja vaikiva kurbuse sünnitis. Sa kinkisid mulle usu. Tundsin, et sain suurima rikkuse omanikuks, mis siin üldse olla võib. Kuid aeg varises liivakellades. Ma arvasin, et uhkus ja vabadus on ehteiks. Nüüd kui need ehted on mu kaelas kuju võtmas, soovin vaid Kristuse alandlikkust, mis tagab sügavaima kindluse.
Võimalik, et ma ei pidanuks automaati kätte võtma, et see oli mu esimene ja suurim kaotus. Ma ei tahtnud enese mina hävitada ja jäin suurtest õnnistustest, mis pühakirjas on tõotatud ilma. Sattsuin olukorda, kus on palju segast. Et selgusse jõuda tuleb palju ohverdada. Issand purusta mind enesepettuse kõidikuist. Mõne nädala pärast saan kahekümne üheseks. Kes ma olen? Issand, vasta mu küsimusele, et saaksin õnnelikuks, kui mitt ehk siin, siis ometi seal, kus toimub kohtumiste kohtumine Tõe aujärje ees.

2.07.71
Sõin hommikust. Läksin üles mäeküljele magama. Kuiv sammal võttis mind enese embusse. Kui päike lõunatundi näitas, ärkasin. Tulin alla ja sõin lõunat. Tahtsin Herzenit lugema hakata aga Slavik kutsus mind enese juurde GTT-sse. Uinusin seal furgoonis, mis mažuudi järele haiseb ja ärkasin alles õhtul, et süüa. Rivistus ja magama. Istun oma koduses kabiinis. Väljas lendleb "must" sääseparv.

4.07.71.
Kolmandal panime uues laagripaigas telgid ülesse. Sain kodust Tiiu kirja. See kuidas ta oma sünnipäevast ja isast kirjutab pani mind tõsiselt minevikku tagasi rändama. Täna hommikul pool kaheksa lõpetasime telgiga. Tunnikestki puhkamata asusime karauuli telki üles panema. Toimetades ja edasi-tagasi laasides, uni liivana silmis ning väsimus suminana peas, ei saanud arugi kuidas päev möödus. Ermo kiri - Toivo on sõjaväes Harkovis. Kardan, et see on tema jaoks lõplik eemaldumine meie ringist. Kirjutan kindlasti., kuigi enne juuli lõppu on seda raske teha. 
Laagrikoht on ilus kuid ebamugav. Otse telgist avaneb vaade Vanale Luostarjale, Uuele-Luostarjale, Põhja-Nikli kombinaadile, Sapoljarjale. See liigub ja askeldab ja askeldab südasuvises šopkade rohelisuses. Väsimus.

5.07.71
Üle pika aja jälle hommikuvõimlemine. See on harjumatu ja tundub järjekordse ebameeldivusena. Teisel või kolmandal päeval tekib kehas meeldiv erksuse ja mugavuse tunne. Poliittund. Borja laskis mingit kriminulli ette lugeda. Lobisesid niisama mõnest löömingust, mis elus ette on tulnud - juhtub ja kõigel on tagajärjed. Ladusime veel kividest ja mätastest vaatepunkti üles. Lämm võttis pesu märjaks. Kui mõne minuti pärast all orus vette hüppasime - võttis jahe-külm vesi "hinge kinni". Ujusin sellel aastal esimest korda. 
Pärastlõunal läksime kogu patareiga jõele. See oli pisuke värskendus. Korraga nägin luhal kullekuppe. Kodu! Sees tõmbus midagi valusaks krimassiks.
Õhtul kui juba magasid ajasin habeme ja kirjutan nüüd seda väikest päevikut, mis mu ainsaks lohutajaks ja kaaslaseks on jäänud.

6.07.71.
Lahe tuul teeb päikselämu kargemaks. Istun GTS-kas. Puhastasin seda tolmust. Brovermann pani kogu laagri kaheteistkümneni tööle (õppusi teeme vabast ajast või öösel) -korralagedus võtvat maad. See tähendab - ohje pingutatakse. Ajutised ja möödaminevad on need ettevõtmised.
Kose poiss sõitis puhkusele. Mul tuleb oodata veel juuli kuu lõpuni ja kes siiski veel teab, sest siin üldse midagi teada ei võida ja teada pole. Istusme HP-s. Hamaev magab. On käsk üles äratada, kui ülemusi, see tähendab temast kõrgemaid ülemusi läheduses peaks liikuma. Lõunatuul ei tõota vihma.

7.07.71.
Raske meenutada, millest mõtlesin. Pidevat sidet üksikute assotsiatsioonide ja kujundite vahel pole. Vaid sääsed piinavad vahetpidamata. Verejanuliste pilvedena laskuvad nad kõigele elavale.
Lennuväli meie ees oli aastaid tagasi kohaks kus Gagarin teenis. Natuke eemal seisab lokatsioonipunkt, kust mõni kuu pärast Baueri juhtumit, veel üks USA luurelennuk avastati ja Barensi merre tulistati. Leidsime täna bussollile paranduse (-1, - 90). Seal kus laskma hakkame on vaatluspunkt juba täies profiilis olemas. Nii ei tule vist midagi eriti kaevata ja ehitada. Leian end jälle puhkust ootamas. See on rumal, kuid inimese loomus on juba kord sellise ehitusega.

8.07.71
Hommikul hakkasime tankipolku sauna minema. Neli kilomeetrit vantsisime tolmusupis divisioni. Sealt helistasime. Tuli välja, et saun hakkab alles õhtul tööle. Pettunud ja väsinud tulime laagrisse tagasi. Pärast õhtusööki läksime uuesti, seekord mingit otseteed läbi soo ja raba - viis kilomeetrit siiski tuli. See oli saun üle kuu aja. Nüüd oleb viimask telgis oma naril, jään puhkama, mis sest, et puhata on jäänud vaid tundi kolm. Issand Sa võid ka väsimuse võtta. Kaitse ja varja meid.

9.07.71.
Vaevalt sain magamise külje leidnud, kui Bovermann häält tõstis: "Minomjotnaja patareja trevoga!" Olime oma saunast tulemise lärmiga ta puutumatut und rikkunud ja nüüd löödi meid laagrist üldse minema. Selliste asjade üle on raske vihastuda, hinges on vaid sügav iroonialaine ja suu venib kurvavõitu muigeks. Niisiis, selleasemel, et viimased järelejäänud öötunnid puhata, korjasime kiiruga oma kolu ja sõitsime polügonile. HP-s panime oma hanvärgid üles, joonistasime orientiiride skeemi ja vajusime vastu varahommikut sinnasamasse tranzee kõrvale kivisele samblamättale magama. Kümne paiku einestasime, tegime labidatega pisut "hommikuvõimlemist" ja uuesti silm kinni. Selles vaimus see päev möödus. Nüüd kui aeg näitab õhtutundi ja pilvedes läänetaeva kohal liigub päike, istun üksinda lõkke ääres. Tuul keerutab suitsu silmi, need on valusad. Ometi on hea kui Su kõrval põleb "armastuse" tuli.

10.07.
Viisteist päeva ja ma olen kahekümne ühe aastane. Veel aasta tagasi olin endine ja muutumatu. Aga nüüd? On hetki, mil elan vaid usus, et jõudnud koju tagasi, kõik jälle endiseks muutub. Ja isegi kui midagi endiseks ei muutu, jääb võimalus uute sidemete loomiseks vanade jõuallikatega.
Vahetame vaatepunkti - endises kohas käib liialt palju ülemusi, arvas Mamajev. uus kohtki oli vaid vana mahajäänud punkt, mille päeva jooksul üles putitasime. Nii see päev möödus.
Öösel Mamajev ja Serjoga kiskusid. - Hinge kogunenud viha otsib vastust. Kusagil mujal oleks võinud selle eest dispati kukkuda, kuid siin on kompat jõuetu. Ei jätku enesearmastust ja andestamatuse sappi.

11.07
Ehitame blindaaži. Pärast lõunat käin jälle busolli kontrollimas. Sain Borja käest teada, et on pühapäev. Hinge tõusis kurbuse ja igatsuse laine - kaduma läinud "paradiisi" pärast. Öösel algab laskmine. Peab pisut uinuma.

12.07.
Laseme kahelt positsioonilt. Kolmandale sõites eksib Koldovanski tundrasse. Viis tundi otsimist ja viimaks leiame patarei. Iga šopka otsas seisab masin, nii pidavat kergemini see patarei leitav olema. Ülevalpool sõimatakse ja kirutakse üksteist: "što tõi turak, etovo ja znal, no što tõ i kozjol, etovo ješo ne znal." Sõdime nagu araablased. Mida nad seal ohvitseride koolides küll õpivad - kas vaid marksismi - leninismi klassikuid, kui jah, siis teavad nad neidki alla nulli. Koldovanskist saanuks vilets kolhoosnik, kuid ohvitseriks on tal vaimuannetest puudus.
Tuleb siiski magama heita - ka kõige raskemad päevad lõppevad, et saaks alata uni. Issand tee selgeks mu süda heale ja halvale vahettegema. Ära lase, et väsimus vallutab Su sulase hinge. Igatsen nagu näljane leiba Su juuresolekut. Las mööduda kõik nagu linnulend, et siis viimaks kodutempli harjal võiksin puhata ja kosutust leida.

16.07.
Juba teist päeva Murmansk. Sain kodust viie rubalase, käisin teemajas. Postist leian kaks panderolli ajakirjadega. On palju uut.
- Ludmillal on "Nooruses" midagi jälle avaldatud.

Milleks ma kutsun sind
armsam
sa ära ei arva

Päevade rinnad
on kõvad ja valusad
Päevade rinnad
kui neitsi rinnad

Igal hommikul uuesti alustan
süütuna avan silmad.

Abstraktsus on hääbunud konkreetsuses. Vahekord Lembituga jätab traagilise varju, kuid see on tõeline, mitte ebavari. Selles elustub kunst, kuigi süda ähvardab vahest valukrampi tõmbuda.

Ei ma ei nuta
õhtuni on aega.

Veel on aega, veel võib hukutavasse vaikusse tungida eksinud tuulehääl.
kui tuul mu võtab
liikuma saab laeva.
Nooruse melanhoolia asendub täiskasvanud naise poeesiaga.

Idüllid: Sa näed hingerahu ja õnne maaläheduses, kodusaare külade lõhnades ja häältes, kus nii väga ihkab kõndida su tänane armastust ja valu tundev hing.
Seal on vankri login, heinakoorem ja sajus õitsev õhtu. See on kuiv hein, mis saju eest koju veetakse, see on elatud vaevade ja lõppemise rahuldus, kus pinge on leidnud lahenduse, kus on vaid armastus, millest unistati, koorem kõrte sahinat.

Galina Benislavskajale

Me oleme vaiksed hallad
pärast sügise kõlinal kulda
tasa tuleme üle välja
kattes armides külmunud rinda

Me oleme vaikne loik
vankri tumedas vajunud roopas
kirme klirinal katte soik
valu vahedat tuksuvas koopas.

Ja kui luiged on lauldes läinud
hele igatsus kaelas kanda
üle tihniku tõuseme üles
anda viimne, mis on veel anda.

Ludmilla, ma olen Sind vist mõistnud. "Milleks ma kutsun..." on midagi varajasest Underist ja Ahmatovast, on see mida sa rääkisid tookord Tartu-Pärnu teel tõeliselt femiinses luulest.
Idüllid on midagi sellist, mis oli, pluss uus, kuna rahutus on asendunud rahuliku tajumisega, isegi siis kui "must mure on rutjumas". "Su hinge siis tunnen, sa räägid kui tasa" on selle luuleosa põhiakord.
"Galina Benislavskajale" on püüd anda üldistus. "Meie" ja "vaiksed hallad", "vaikne loik tumedas varjunud roopas", "valu vahe tuksumas koopas" ja lõpuks kui kõik see on olnud, kui oleme veel valudes ja külma vaikuses aga võib-olla ka jääklirinas leidnud lendame ära nagu luiged. Tähendab siiski oleme enamat  võimelised, meie olemus on enam kui meie olukord, selleks lootust annaks.
Sa ehitad oma lüürika tervetele looduslähedastest seostest võetud assotsiatsioonidele ja seod viimased armastuse ja valu pärjaks, mis Sindkroonib. Seal kus Sa kaotad või heidad assotsiatsioonid, kus ülekaalu saavad tegevused ja märgid seotakse puht funktsionaalsete seostega, kaotab Su lüürika omanäolisuse, hajub ja muutub paljude loetute sarnaseks. Nii on viies idüll teistest nõrgem. Samuti ei mõju eriti terviklikult "kasvava heina sumina" ja "sügise valu kisendava hinge kombinatsioon. Kasvavale heinale järgneb lõigatud hein, aga lõigatud hein pole veel sügis, see on vaid südasuve pöördumine augustikuu viljalõikusesse. Vilja küpsus on sügise eelaimdus.

19.07.
Elan mugavalt kuivõrd mugavus siinse elu piirides on mõeldav. "Noorte" olemasolu annab tunda, Vähe on aega kirjutamiseks nii koju kui iseendale. Saadud kirjendus vajab läbilugemist. Saan kirju väga harva. 
Lugesin karauulis Lilli Prometi "Primavera" läbi. Stiil ja materjalikäsitlus jätsid meeldiva mulje, olin kaua selle mõju all. Pärast tekkis kahtlusi, kriitikameel hakkas jutlust pidama.
Aristokraatluse ja vaimuinimeste ülistus või vähemalt vastandamine keskpärasele tõusiklusele on teretulnud, kuid mis siis kui sellest järelduvad suuremad üldistused. Armastus, millest on juttu, on oskuslikult edasi antud, kuid see on hilinenud ja viljatu armastus. See räägib inimestest ja nende ajast, kuid tas eneses pole elujõudu, et viljastada. Maine armastus on seega vaid kauge aimdus igavesest, mis inimese peab vabastama ja siduma tõeliste väärtuslike sidemetega aja külge.
Heidi pilt oli ühes "Nooruse" fotomontaažis. Ma alul ei märganud. Alles pärast lugemist hakkasin tähelepanelikult vaatama. Tundus pisut täidalsem ja näos oli midagi "madonnalikku". Vist sellepärast ei tundnudki alul ära. Olen harjunud temas vaid tütarlast nägema. 
Terve päev käisin rahutult ringi. Kojuigatsus kriipis hinge. Mitte ainult konkreetsed mälestused, vaid minevik  avanes ja lähenes üleüldse.
hakkan Üdi "Detsembrit" läbi vaatama. Midagi erutab mind selles sisemaailmas. "Marmis" oli ta radikaalsuse esindaja ja jäi mulle võõraks. "Närvitrükkis" leidsin ka enese jaoks midagi. Nüüd jääb "Detsembrisse" süveneda.

20.07.
"Kummaline, et viis suurimat humoristi, kes panid maailma naerust läkastama, olid vaimulikud - Rabelais, Stern, Scarron, Swift ja Sidney Smith. Inimene on kõigi loomade hulgas ainuke, kes võib naerda ja omab hinge. Võib-olla on naer ja hing sugulased?" (Frank Capra)
Kui kahju, et tänane kristlane on kaugel naerust. Maailm on talle tragöödia. "Püha naer", mis ei alanda, kuid lõikab mädanema läinu, mis lõputute vaidluste asemel seismajäänust möödub,  on talle tundmatu. 

Käisin hospidalis kevadise düsenteeria kahtlustuse pärast läbivaatusel. Polgus räägiti, et võib-olla pannakse nädalaks sisse. Alul oli sest headmeeltki, et õppustele ei tule sõita ja iseenesega tegelemiseks jääb pisut aega. Hospidalisse siiski ei sattunud, kõik piirdus vaid läbivaatusega. Pärast sõin sööklas riisiputru ja jõin kuuma teed. Jalutasin linnas. Suvel on linn midagi muud, talv võib puhastada, kuid enamasti tähendab see igapäevase prahi peitmist. Suvi lisab linnale rohelised murud ja kasevõserikke. Tundra tuleb ka linna, kuidas ka inimesed ei sooviks end kujutleda põliste puude ja päikesesse vikerkaarevärve heitvate fontäänide alla. Ka südasuvel võib tuul tõusta põhjast, tuues enesega sügiskülmad ilmad.
Pole hammu enam kelleltki kirju saanud. Ootuski on vaibunud ja asendunud ebaleva ükskõiksusega. Pärast lõunat töötasime laskemoona laos. Õhtusöögini ja siis pärast õhtusööki kuni kella üheni öösel. Igal ühel tuli neli - viis tonni kaste vedada.

Issand, mu hing kiidab Sind, et mind raskustes karastad. Nii tunnen, et tegeled minuga, et soovid kõik väheväärtusliku - loiduse, lodevuse must väljapõletada. Jää mu tuttavate, mu sõprade, mu sugulaste ligi sel öötunnil, et nad värskeina ja puhanuina võiksid homses ärgata.

21.07.
Kuidas küll magasin. Kell on juba pool üheksa. Minna hommikusöögile või mitte? Jalad valutavad, keha on veel tööväsimusest tõmblusi täis. Rivistus. Lesime laskemoona lao kõrval samblal. Vahetevahel vaatab päike pilvede tagant ja hakkab imeliselt soe. Laome miinikaste, padrunikaste, granaadikaste. Pilvesagarast tibab vihma.

Üdi "Detsember" ja nelikkogu "Närvitrükk". Luules on raske midagi uut leida ehk küll varjundid võivad meile teatud hetkedel uudseina tunduda. Aga mis siis kui teatud rühmitus on jõudnud moraalse vananemiseni. "Närvitrükk" on nelja aasta eest toimunud laine järelkaja ja sedagi nülitud ja "kohitsetud" kujul. Sotsiaalsusest on jäänud vaid suled. Kuidas ka ei otsiks, kusagilt ei leia sõnagi "tehisajudest "Made in USSR". Küll on enesele koha leidnud erootika ja avalik seks. Siiski ütleksin, et tegemist on heade luuletustega. Sest hea luule ja bürjereist mõistetud "hea moraali" mõisted ei lange mitte alati kokku. Võib-olla oleks parem öelda "ei lange peaaegu et mitte üldse kokku". On hea kui keset ebasiirast maailma tükikegi ausust ja siirust leidub. Ehki ta oma olemuselt on traagiline ja põhjustele viiduna hukutav, tuleb ta siiski kuidagi välja elada. Traagiline ei sünni mitte vale ja tõe kokkupuutel, vaid tõe ja tõe kokkupuutel.
"Lisandusi" J.H.Rosenplänteri tundmiseks" juuni "Loomingust" haaras mind mitmeks päevaks, kuigi sealt ka palju tuntud materjali leidsin. Eriti lähedaseks teeb teeb tolle mehe eluloo ja püüdlused see, et ta oli üks "meie hulgast". Kui nii võib öelda saksa pastori kohta kaasaegsusele pretendeeriva uskliknooruki poolt. Kuid probleem on endine. Eksisteerib hulk hästi haritud ja võimeikaid "pastoreid", kelle energia kulub vaid iseenese pesa soojendamiseks. Kuid selles pesas pole ühtegi muna ja ei välju sealt ühtegi elujõulist lindu. Teisest küljest on meil kultuuripilt, mis põhjakõrbemiseni ühekülgne. Prantsuse, Itaalia või Norra ja Rootsi kultuurielu vaadeldes leiame sealt tasakaalustava ja ilmestava komponendi olemasolu, mis meil puudub. Sellele komponendile lähedalseisjaid muidugi on: Kaplinski, P.-E.Rummo, Runnel, V.Luik jt. Samas loeme sellise mõttehiiglase tõid nagu seda on U.masing vaid vähestele kättesaadavate käsikirjade kujul. Rosenplänteri ajal ei olnud küsimus mitte väärtustes vaid eesti kultuuri olemasolus üldse. Paralleeli avastame ümbritseva keskkonna suhtumises.

22.07.
Patrull. Istun reservis. Tahaks luuletada, kuid ajud on tühjad. Ei ole sõnu, ei ole mõtteid, ei ole seda, mis luule luuleks teeks. Nii jätangi märkmiku taskusse. Selleasemel võtan kätte ja lähen omal käel raamatupoodi. Palju huvitavat, vähe mida ostaksin. Kuid raha pole ja nii jääb kõik ostmata.
A.I. Rakitov "Kurs lektsi po logike nauki" Moskva 1971. 32 kopikat laenan Navožilovilt ja jooksen uuesti poodi. Olen läbi õnnelik kui välja tulen väike brošüürike peos. Neopositivismi mask hirmutas viiskümmend aastat meie teadlasi neist küsimustest mööda minema. Pärast öörahu õmblen veel kõigile magamiskottidele lipikud. Lõpetan kirja Anale ja lähen viimaks magama. Kas see pole banaalne lõpp? Muutun pikapeale niisama banaalseks kui mu ümbruski. Isegi päevikus ei suuda sellest hoiduda.

23.07.
Hommik tuleb, ta on tajumatu. Rõõmustan uue alguse üle, kuid keha sooviks veel puhata.  
Strojevoi osmotr. Kolm tundi seisame platsil, seljakotid õlul ja teraskiivrid silmil. Kui rivisammul tribüüni eest mööda liigume - kõrged ülemused üleval - tekib imelik vajadus muuta see mass otstarbekaks. Las lõhub ja hävitab, see on iga üksiku elemendi mõte selles organiseeritud rotikarjas. Pidulikumalt ja sümboolikalt kaugeleulatuvamalt kõlaks "rohutirtsuparv". Kui aasta tagasi olid need rivistused ja pidulikud marssimised, midagi võõrast, mis asus väljaspool minu maailma, siis nüüd seob selle kõigega mingi ühtekuuluvustunne. Küllap see on ühiste kannatuste, ühise keele, ühiste rahuloluhetkede mõju tulemus.
Veel üks üleelamine. Peale lõunat sõidame Murmanski laevastiku aastapäevale pühendatud aktusele. Alul on aktus. Kõneleb Põhjalaevastiku ülemjuhataja Põhjalaevastikust kui partei ja riigi välispoliitika instrumendist. See kõlab üsna agressiivselt. Aubresiidiumi valitakse Partei poliitbüroo. Lõpuks saadetakse Keskkomiteele kiri, mille mõttest ma sugugi aru ei saa. Aktus lõpeb ja algab Põhjalaevastiku tantsu ja lauluansambli kontsert. Ei saa öelda, et esinemeine oleks halval tasemel, kuid kompositsioonilt on mõned asjad madalal. Kontserdil on ka mingi Norra turismigrupp. Nende olemine ja välimus on sootuks erinev sellest sõdurite ja "soldateerade" õhkkonnast. Mu taga istub noor tüdruk. "Oo kak krasivõi maltšik, kak milõi malšik." räägib ta poolkuuldavalt ja püüab minu ja mu kõrvalistuva poisi pead silitada. Jutust saan aru, et tädi oli saanud mingi medali ja selle puhul nad pisut "pühitsesidki". Ta on tugevasti tujus. Kaelustab sõdureid. Siinne õhkond, see on midagi "Polkovniku lesest" ja midagi "Tuhast ja deemantist". Oleks raha olnud, ostnuksin "Anglia". Ometi lõpeb seegi päev vaid banaalse saabaste jalast tõmbamisega ja linade vahele pugemisega.

24.07.
Hugun niisama ringi. Käime õhtul ohvitseride majas kinos. On mingi Rumeenia film spioonidest jne. Nagu näotu unenägu möödub see päev.

25.07.71 (pühapäev)
Täna saab kakskümmnend üks aastat sellest, kui nägin selle maailma valgust. Täna on vaid üks soov "Spoi mne sevodja. Spoi mne, požaluista, "O bože grogotsennõi, vozmi menja za ruki". Spoi polutše" (M.L. King palus üht parimat sõpra nii enne oma ootamatut surma).
Laul 137.4-6
Kuidas võiksime laulda Jehoova laulu võõra rahva maal?
Kui mina sind unustaks Jeruusalem, siis unustagu mu parem käsi iseennast ära!
Jäägu mu keel minu suulae külge kinni, kui ma sinu peale ei mõtle, kui mina ei lase Jeruusalemma enese kõige ülemaks rõõmuks saada.

Ma tean, et paljud mõtlevad täna palves mu peale - kannavad mind Isa trooni ette. Ma tean, et Kõigekõrgem varjab mind, sest olen otsustanud Tema tahtmist oma elus otsida ja see kõik kinnitab ning annab suurt julgust vaadata elule, leida seal oma koht.
Sain vaid ühe kaardikese:
"Olen Isa lapsi
taeva Kuninga
Krooni pärin korra
eluriigis ma...  (laagri hümnist)
Palju Jumala õnnistusi sünnipäevaks!
Kõikide laagri jõmmide nimel Aino. 

Sellegi üle pole aega rõõmu tunda. Tassime aparaate ja kila-kola masinasse. Pärast lõunat olen nii väsinud, et pikemata voodis uinun. Ah Jaa! Kose tuli puhkuselt. Kujutluspildid kodulinnast haaravad mind. Väsitavad tumestavad mõtteerksust. Käike ka teemajas. Ostame kahe peale pudeli limonaadi ja viis kohupiima pirukat. See on kogu mu sünnipäevalaud. Aga see postkaart jätab mind külmaks. Oi kui külmaks!

26.07
Öösel pidanuks häire olema. Kuid ei midagi. Millal siis? Sööme hommikust ja kui poliitinformatsioon lõppeb, algabki, tulebki, mis oodatud.
Pärast magame terve päeva väljasõidurajoonis. Õhtul sõidame tagasi. Pesen. Õmblen uue kaeluse. Puhastan saapad. Siis tuuakse posti. Kaks kaarti. Tähtilt ja kodust. Olen õnnelik, sest on meeles peetud. Viimaks saab ühtustki söödud.
Ema kirja lugedes mõistsin, et tõeliselt võivad head soovida vaid vanemad. See mõte pole veel kordagi nii selgelt mu teadvuses olnud. Vanemate soovid võivad olla seotud küll nende piiratud kujutlustega, kuid need on siiski tõelised ja ausad soovid. Neis on palju praktilist "elutõde".
Olen sageli tundnud vajadust kirjutada midagi heatasemelist usklike elust. Kuid alati seisaks ees nagu mingi piir, millest üleminek tagaks küll taseme, kuid ei suudaks anda vanemate usku vääriva tõe. Aga kui kirjutada isast? Siis oleks ohud välditud.

28.07.
Vaguni "värav" on poolavali. Möödub Murmanschi. Meie omad joovad üleval naril. Pärast oksendavad ja peksavad üksteist. Seintel on verd ja põrandal okset. Juba ongi Luostarja ja Petšenga.
Hävitajad sööstavad otse piirile, siis pööre vasakule ja tagasi. Kolonn hakkab liikuma. Terve päev pole juba söönud. Uinun kabiinis.

29.07.
Kuue paiku hommikul asume positsioonile. Puhub vinge tuul. Endiselt sööstavad hävitajad läände. Keskpäeval läheme rünnakule ja nii kuni õhtuni. Pool kaks öösel "tulistame" Vana Titovka tagant. Tee on võimatult halb. Masinad lagunevad. Siiski liigume ja liigume.

30.07.
Magan kabiinis. Saar äratab hommikusöögile. Jälle terve päev sõitu.

31.07.
Magame. Õhtul teeb Brovermann lõppenud õppustest kokkuvõtteid. Hinne - hea. Puhastame automaadid. Siis telk püsti, peseme sooja veega ja õmbleme uue kaeluse. Jälle on päev "sisukat" sõdurielu möödas.

1.08. 
(04.30) Istun ahju ees ja kirjutan. Taevas on imeselge.
(11.20) 
Extra Qvality
NORWEGIAN
SILD
SARNDINES
Net Weight
1 1/2 oz.
IN PURE OLIVE OIL
PACKED IN
NORWAY
NORWEGE

Selliseid sardiini konserve võib siin inimtühjas tundras leida hunnikute kaupa. See on mälestus neljakümne kolmandast aastast.

3.08.71.
Täna öösel sõitsime autodega Murmanski. Masinad jäid platvorme ootama. Pesime põrandaid. Pärastlõunal astun dnevalnõiks.

4.08.71.
Pesin püksid. Kirjutan koju, Andresele. Kojusõidu ootus võtab maad. Kiiremini, kiiremini. Eemale kasarmust kodulinna, parkide varju, kus mere kohin ja vetikate lõhn soojast tuulest kantuna möödunu unustada lubab.

Jehoova! Sa kiusad mind läbi
ja tunned mind ära.
2. Sa tead mu magamist
ja mu ärkamist; Sa mõistad mu mõtted kaugelt.
3. Sa piirad mu käimise ja mu maasolemise ümber
ja oled kõik mu teed õppinud ära katsuma.
4. Kui ei ole veel sõnagi mu keele peal,
vaata siis tead sina, Jehoova, seda kõike.
5. Taga ja ees oled ja väga ligi mu ümber
ja paned oma käe mu peale.
6. See tundmine on väga kõrge ja väga imelik.
ei, ma ei saa seda kätte.
7. Kuhu pean ma minema Sinu Vaimu eest?
Kuhu pean ma põgenema Su palge eest?
8. Kui ma astuksin taeva, siis oled sina seal,
kui ma peaksin aseme tegema surmavalda, 
vaata, siis oled sina seal;
9, Kui ma võtaksin koidutiivad
ja elaksin viimases mere otsas,
10. Siis juhataks sealgi su käsi,
ja su parem käsi peaks mind kinni.

5.08.71
Eile sain teada, et laupäeval sõidan puhkusele. Laenasin Kose poisilt kakskümmend rubla, Mironilt kohvri raamatute jaoks. Jääb vaid sobiv munder leida. Eile sain ka tõsisemalt süveneda "teaduse loogika" probleemidesse. Tundsin, et olen lähedal oma tulevase uurimisaine kindlaksmääramisele. Ja seegi võimalus avanes mu ees vaidluses Miškiniga, kus pidin Talle Isa, Poja ja Püha Vaimu kolmainsuse olemust selgitama. Võtsin aluseks teesi, et reaalsust, mida läbi ajaloo on tunnetatud inimeste poolt, mis erinevais kultuurides on omanud erinevaid tähendusi ja erinevaid nimetusi, mis õhtumaa kultuuris on tuntud Jumala mõiste all, on erinevail ajastuil ja erinevais kultuurides erinevalt struktureeritud. (Muinas-Kreeka Olümpose struktuur, Süüria jumalate struktuur või kristlik kolmainsus) Strukturatsioon sõltub funktsioonidest, mida see reaalsus erinevais oludes täitis, funktsioonid lähtusid ühiskonna sisestest vajadustest ja antud ühiskonna liikme vajadusist. Käsitledes alul kitsamalt teatud mõistete kompleksi aga hiljem võimaluse korral terveid religioossete keelte kompekse, andes neile teaduslik loogilise analüüsi, võiksime selgitada teatud püsivad konsandid X, x jne.
Olin eile erilises töömeeleolus. See mõjus nii, et kogu öö nägin "teaduslikke" unenägusid, olin koduste ja sõprade keskel.

6.08.71
Hommikul sõitsime linna mingisse lattu tööle. Puhastasime päev otsa raudteerelsse savist ja lubjast. Kõrval seisis puuviljade ja aedviljade ladu. Sõime seitsme peale kasti värskeid bulgaaria tomateid, hulga õunu ja ploome.
Kell seitse õhtul tulime polku tagasi. Võtsin Bullo mundri ja Šiginali püksid ning särgi. Brovermann käskis uues mundris sõita, kompat oma vanas. Eks näeme, kes jääb peale. Kell kümme õhtul oli kõik juba korras. Tegin kohvrile "Pravdast" põhja, mille alla peidan päevikud. Kompat, ei laseks päevikutega koju sõita.
Ilm soe-vihmane. See on Murmanski jaoks imelik nähtus, kuid eks see ole suve lõpp. Reisi meeleolu on igatpidi sees. Kui saaks vaid lennupileti, siis oleksin pühapäeval juba Tallinnas. Aga see tähendab, et oleksin pühapäeval ka Olevistes. Uus munder istub ilusti, see oleks paljudele väljakutse - viimast mõtleb inimese kuri süda.

Kaks luuletust sellest perioodist:

Ületalve pohlad käärind magusad
väsind jalad
tolmuhallid saapad
tühi kõht -
täis labidas
Ise oled, ise tuled
millal vaikid
silmad suled
(sured, sured)
Kas Sa tuled?
Laukavesi punane
sammal päikseroheline.

Samblasse kasvanud pommiaugus
tühjade konservikarpide
ja padrunikestade roostes
sõduriranits ja teraskiiver
EDEWEISS -
NORWEGIAN
SILD
SARDINES
kivide alasti puusad
taevakülmas vees
Tunturijärvi
kiilide kiletiivad ja
tundrasääskede vastsed
unetus päikselõõmas
Meie tolmuhallid näod.
See on vale, see on vale
Võilill kollendab
Olen viinamarjakorjaja.














Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest