AUSUS - TÕEPÄRASUS

 

1. Märkus:

 

NN: Selleks, et treenida pangaametnikke valeraha tundmises, ei treenita neid mitte kõikvõimalike valerahade tutvustamisega, vaid pannakse neid päevade kaupa uurima õiget raha.

 

Minu teema ülesanne on sama, kirjeldada ausust ja mitte pettust.

Kuid lähemalt selle teemaga tegelema hakates märkasin, et seda on palju raskem teha kui kõikvõimalkust pettuse vormidest rääkida.

 

2. Märkus:

 

Võtsin selle teema ettevalmistamisel appi ka lapsed Raeküla ärikallakuga Gümnaasiumist, kus õpetan ärieetikat.

Ühe tunni vestlesime sellel teemal. Märkasin kohe, et nad on üsna pessimistid aususe suhtes ja seda eriti majanduses.

 

Loeksin siinkohal mõned õpilaste mõtted:

 

“Ausus on  kahtlemata väga lai mõiste. Ausus võib olla kasulik ja kahjulik, ühepoolne ja kahepoolne. Ühepoolne ausus kujuneb tavaliselt omakasupüüdlikkuseks. Kahepoolne ausus on aga enamasti õnneliku lõpuga. Usun, et ärimeestel on päris kindlasti väga raske olla aus. Võib-olla nad südamest isegi tahaksid olla ausad, kuid nad tegelevad automaatselt eneselegi ootamatult alati just nii, et see neile kasu tooks. Ja mis ärimees ärimees muidu olekski kui ta ei oskaks endale kasu lõigata. Arvan, et ühele korralikule ärimehele on tema mitteausus andestatav, sest kui iga väiksemagi vale liigutuse eest karistama hakata, siis meie riigis enam ärimehi ei olekski. Nii, et las nad olla pealegi natuke ebaausad ega tegelikult ükski inimene läbinisti aus ju pole. Ärimeeste puhul paistab see võib-olla natuke rohkem välja.” (Maiu, 17)

 

“Muidugi on hea, kui ärimees on aus, kuid mingil määral on pettus ja vale lubatud minuarust, sest aususega ei jõua alati püstitatud eesmärgini. See ei ole nii mitte ainult majanduses vaid ka koolis näiteks. Kui õpilane, kes tegi töö ausalt sai kahe, ja teine kes kasutas pettust - spikerdas saab kolme, siis ei küsi ju keegi, kas ta tegi ausalt või ei. Hinne on oluline. Elus polegi kõige tähtsam just ausal teel raha teenida...” (Maria 17)

 

“Ikka on pettust ja pisikesi hädavalesid. Tekib küsimus, miks selline sõna nagu ausus üldse olemas on.” (17.a. Bibi)

 

Peab ütlema, et selline arvamus aususe suhtes on üldine. Ilmselt on see väga kaugel nendest ideaalidest, mis olid meie esivanematel. Olgu siinkohal toodud mõned näited eesti vanasõnadest:

 

“Raha kadunud - vähe kadunud,

tervis kadunud - palju kadunud,

au kadunud - kõik kadunud.” (Raplamaalt)

 

Parem väike au kui suur häbi.” (Jürilt)

 

Alus:

 

Keelepruuk:

 

Meil seostub au, millegi austusväärsega. Inimesi kas austatakse või ei austata.

Kui me räägime aga aust, siis tuleks rääkida õieti meie suhtest tõesse:

Eetikas räägitaksegi sellepärast meelsamini: TõEPÄRASUSEST.

 

Me ei tohi unustada, et tõde on inimelu elementaarne tingimus.

 

Tõde on “asjade ja mõistuse kooskõla” (veritas est adaequatio rei est intellectus) ütleb keskaja suurim filosoof Thomas Aquino.

 

Tõepärasus on meie eneseteadvuse ja arenguvõime eeldus:

See haarab vähemalt kaks dimensiooni:

·        Kuivõrd ausad oleme me iseenda suhtes?

·        Kuivõrd ausad oleme me oma ümbruse suhtes?

 

Augustinus: Esimene samm edasi... on hoolitseda selle eest, et tähelepanu oleks suunatud tõele.

 

Heebrea sõna (ameth) - kirjeldab eelkõige kindlust, truudust. Siit ka sõna “amen”.

Jumal on tõepärane (aus) - Tema tõotused on kindlad, usaldusväärsed. Tema sõna võib usaldada.

 

Meie esivanemate arusaam seisnes selles, et aususe ja tõepärasuse viimne alus ja eeskuju on Jumal.

Inimese tegusid ja ettevõtmisi pidi iseloomustama samasugune tõepärasus. Vastasel korral ei olnud ta Jumalast vaid kuradist, kes on “vale isa”.

 

Vale, tõepärasuse kadumaminek on Piiblis languse tuum.

 

 

Mõlemal on oma allikad:

Spikerdaja koolitüdruk võttis oma kogemustest.

Aus kolmeline oma kogemustest.

Mis on meie jaoks tõepärasuse allikaks?

 

Ilma selle suhteta tõe allikasse , oleks meie tõepärasus väärtusetu. Tõepärane võib olla ju ka näitleja. Ta on aus oma näitlemises.

 

Tõene ja väär võivad olla mingil ajal väga sarnased, kuid mitte igavesti.

Vt. Täheandamisõna lustest ehk raiheinast. Mt 13,24-30

 

Aususe väärtus võib olla peidetud nagu tõdegi.

 

Just see paistab olema iga ettevõtja mure. Kas aususega tuleb ikka välja?

Kas ausalt saab olla edukas?

 

Ps 37,25 ütleb muistne laulik: “ Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatu,na ega tema lapsi leiba otsivat!”

 

Nii ausus kui ebaausus on usu küsimus:

Aususe väärtus on esialgul varjatud. Pettur näib olevat alul sama hea või isegi paremas olukorras kui aus.

 

Vanasõna ütleb selle kohta: “Valel on lühikesed jalad!”

Vändra kandis on öeldud: Jänes jooksku aga ärgu jäägu jälgi!

 

NN: Õpilane viskab paberinutsaku tahvli ette. Keegi ei võta omaks. Õpetaja: “Ma tean küll, kes viskas - see viskas kelle kõrvad lähevad punaseks.”

 

Mis on vale? Augustinus rõhutab oma teostes (De mendacio, ca 395; Contra mendacium, ca 420): Iga tahtlik väärütlus on vale ja on hukkamõistetav.

 

Kuid hukkamõistetavuse kraad võib olla asjaoludest tingituna erinev.

 

Nii jagatakse valetamine kolme liiki:

·     naljaga tehtud vale ( mendacium iocosum),

·     kaitsevale (mendacium officiosum) s.o. on ligimese heaks või iseenese kaitseks tehtud vale;

·     kahjutegev vale (mendacium perniciosum) - vale, millega tahetakse teisi kahjustada.

 

Rooma Katoliku kirik kujundab uusaja  (16/17 sajandi Barockskolastikas) alguses välja  mentaalreservationi õpetuse. See käsitleb juhtumeid, kus ligimese petmine võib olla eetiliselt hädavajalik. Tegemist on teatud strateegiaga, kus tõde varjates välditakse otsest valetamist. Mõnel juhul teenis see põhimõte ka kuulsat lauset: “Eesmärk pühitseb abinõu!”

Tõde haigevoodil, jälitatu kaitsmine jne.

 

Protestantlik traditsioon räägib rohkem hädavalest.

Mõlemal juhul tuuakse näiteid olukordadest, kus süütu inimene on tagaotsitu ja teda peab valega hoidma vaenlase kätte sattumast.

Bonhoeffer räägib siin: “Kristusele rajatud vastutusest, mis on valmis ligimese pärast süüd kandma.”

 

TAGASI MAJANDUSSE:

 

Kui te mõtlete majandusinimestena aususele, siis saab üsna kiiresti selgeks, et AUSUS MAKSAB, aususel on hind ja vahel isegi väga kõrge hind.

Petis ei ole seda hinda kiire rikastumise huvides maksma.

 

Kus on need valdkonnad, kus aususe hind tuleb maksta?

·        Ümbrikupalgad.

·        Firma tegeliku olukorra kirjeldamine pangalaenude võtmisel.

·        Kauba kvaliteedi küsimus - seda eriti globaliseeruvas majanduses, kus on veel suhteliselt kergesti varjata hangitud kauba allikaid ja tootmistingimusi.

 

Ilmselt oskaksite teie seda loetelu paremini jätkata?

 

Milleks seda aususe hinda maksta?

 

Üldinimlik argument: Tuleviku nimel. Teie firma maine sõltub kauba kvaliteedist ja lubaduste täitmisest.

Riigi ja pankade ees on olulised ka korralikult makstud maksud.

 

Uurimused näitavad, et ebaausate võtetega ettevõtted võivad mõnda aega rikastuda ebastabiilse majanduse tingimustes, stabiliseerunud majanduse tingimustes ebaausus ei võimalda enam kiiret rikastumist.

 

Aususe eest maksev hind on niisiis investeering tulevikku!

 

Inimlik argument:

Ausus näitab meie suhet iseendasse.

Sellest sõltub, kes me oleme.

“Hea südametunnistus on pehme padi.”

 

Üks õpilane kirjutab:

“Ausus mõjub tegelikult hästi nii firma, riigi kui ka omaenese tervisele, sest pidev pabistamine vahelejäämise pärast tekitab probleeme inimese närvisüsteemis ja südametegevuses. Firmale on ausus hea seetõttu, et siis ta püsib ning kui on palju ausaid ettevõtteid, kes maksavad korralikult makse, on ka riigi tervis hea.” (17.a. Evelin)

 

Kristlik argument:

Aususe küsimus on tõesse suhtumise küsimus?

Ausus määrab meie suhte Jumalasse, kes on tõe allikas.

Jeesus ütleb: “Mina olen tee, tõde ja elu.”

Paulus ütleb: “Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt pärandi palga! Te teenite Issandat Kristust!” Kl 3,23-24

 

Tahaksin lõpetada Jakob Hurda ütlusega:

“Töö, tõsine töö, aus töö tõe meeles ja kristlikus armastuses, usuelus ja ajalikus ametis - see olgu meie ehe ja ilu.