1966 a. märkmeid, luuletusi

1966


13.03.66
pole ainsatki ammukaart...

Inimhüäänide kisa tõuseb ja lõhub igaviku vaikuse peegli. Neil kurgus meeleheite kaame katku klomp.
Maakera seisab, ümmargune nagu ta on, keset lõputut ruumi, sadamana kus õnnetus õngitsemas käib ja selle valu lõhestab emade rindu nagu Jeeriku müüride needus. Nende emade süda seisab tuhajärvena, see must pimedik meenutab vigaste laste jubedat kisa, kes mürsulehtrite põhjas naeratus näol tallall katkilitsutud granaatõuntena lamavad. Nad tegid vermeis inimlapsest verise Jumala. Kes nad? Inimesed! Kujundades ajalugu ei peatunud keegi mõtlema elust, mille nad hävitasid. Nende olendite silmist helgib valgust, mida öö taob lõtvade laipade metalliga, tühjade saabaste ja soolikatest sõrmedega. See on mädaste soode tsivilisatsiooni lokse. Õnneoaasid porise koni suitsus, kullakilgenduses, viinaklaaside jooves, pilvelõhkujate hängistavas kuruustikus, rooskavate helide pragudes, kabareede nilbes suitsupuhangus.

Ma kuulen tuule koha igaviku öö pikkades juustes, öö ämmaemanda juustes. Avan haprad käed tiibadena ja liuglen lumiste kõrguste poole. Tippude poole, kus näen hommikut. Inimkonda, kui Kristust kahe röövli vahel mähkmetes beebi ilme näol. Hirošima ja Nagasaki suits on tema rist, põlenud veritsevate koljude oreool ümbritseb pead. Selle tuumasajandi Kolgata kohal seisab silt "Maailm sa iseenese elav kalmistu."

Teisal näen altarit tundmatule Jumalale, pürglevat ürgkire väljendust, selle kohal päikese kauniks vormitud tuld, pöörlevat õhus. Üle altari laiuvad sõnad: "Oma mõrrad linnutee voogudesse paneme, et kinnipüüda kaksiktähti!"

Need on toredad päevad, kus sinistele kangastele on tikitud ümmargusi ja naeratavaid lapsepäikesi. Millede all seisab sirgete tüvedega mullapind, kus inimene kannab tähtede raskust ja surub käed kosmose taignasse. Ei, ei vajata inimkolpade püramiidide ees krokodillipisaraid valavaid julmureid. Inimene peaga õlgade vahel vaatab ning pole ainsatki ammukaart, ambumas lootuse päikesenooli.

Tahaks tungida tähtedest läbi

läbi gallaktikate räbust
sinna kus kõiksus lõpeb
lõpeb ja peatuma jääb

Tahaks tõkestada aja voolu
pigistada valguse pihku
ja siis vajuda vaikuse rüppe
kust poleks väljuda vaja.

Pimedus. 

Pime on taevas, pime on maa, pimedad puud. (Mis on taevas, mis?) Must on taevas, must on maa, mustad puud, Mis on taevas, mis on maa, mis puud? Kuid oodake, mis olen mina, mina ilma Jumalata. Ilma Jumalata oleks ma pime taevas, pime maa, pimedad puud; must taevas, must maa, mustad puud. Kuid nüüd olen ma säde suurest valguse voost, mis ajastuist tõuseb ja ajastuisse läheb. Ilma selleta oleks pimedus.

Elu - lõputult ilus aeg, kõndimine millegi olulisega käsikäes, aeg mille teravik on suunatud igavikku.

Kuupaistel tinasest helkival järvel, kauguses virvendav metsapiir. Istume lõkke ääres ja mõtiskleme. Transistorraaiost kostab mingit toredat viisi. Sa vaatad mulle suurte silmadega otsa. Silmadega, milles virvendab kaugustesse hälbiv, hallikalt sinakas metsaviir. Mõtted liiguvad - toredad sinised mõtted. Kui tore on elada. Elada!

Üks. Üks. Üks. Kaks. Üks. Sammud. Sammud. Sammud. Naeratus. Sammud. Must kolmnurk siniste mõtete taustal. Siniste mõtete taustal must kolmnurk. Mustade mõtete taustal sinine kolmnurk. Sammud. Naeratus. Sammud. Sammud. Üks.Kaks. Üks. Üks. Üks.

Edasi valguse poole...

Samm sammult rühime edasi
edasi valguse poole
rühime hommiku poole
igavese kodumaa poole.

Rasketest võitlustest läbi
läbi vaimsete koolnute massi
ainult edasi, ei sammugi tagasi
et vennad ei tunneks meist häbi.

Igavik lõppeesmärgina seisab me ees
taga tühjus ja mõtetu valu.
Samm sammult edasi
edasi valguse poole.

Elagu elu!

Tule päev uus!
Tule ja torma!
Maha puuslikud,
tuli nüüd lööma,
neela kõik risu.
Kraabi maha ajastu rääma
too tagasi elu isu.
Elagu elu!
Maha läppunud risu!





Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest