Teoloogia kriisist

TEOLOOGIA KRIISIST

J.Tammo Pärnus Maritimi hotellis 28.01.2000.a.


Olen viimased 10 aastat töötanud koolis ja noorte inimeste keskel. Üha rohkem on süvenenud tunne, et teoloogia elab oma “elevandiluust tornis” puudutamata elu reaalsust ja suutmata vastata praktilistele usuelu küsimustele muutunud maailmas.

Midagi sarnast tundis K.Barth aastatel 1911-21 oma Safenwili pastoritöö perioodil. Nagu me teame tulemuseks oli “Sõna teoloogia” või ka “Dialektiline teoloogia”, “Valge vaal”, mida saatuse pilkena hakati hüüdma ka “lendavaks elevandiks”.

Ma ei taha täna esitada ülevaadet mööduva sajandi teoloogilistest suundadest. See oleks üle jõu käiv, nii ajaliselt kui sisuliselt.

Kui ma räägin kriisist, siis selle kreeka päritoluga sõna algses mõttes: kr. KRISIS  s.t. kohust, viimsepäeva kohust või ka inimeste vastu suunatud kohtuprotsessi.

 

Julgen väita, et kaasaja kogudus ja ka teoloogia seisab Jumala kohtus. 

Jumal on oma kaitsva käe äravõtnud ja ajastu tuuled puhuvad.

“Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega.” Mt 3,12

Need R-Johannese sõnad on aktuaalsemad kui kunagi varem vaadates tänasele koguduslikule ja teoloogilisele lõikusele.

 

Ühes küljest võime täheldada teadmiste (certitudo)  kasvu kõigis valdkondades, teisest küljest samasuguse kiirusega on toimunud ka läkitusteadvuse (securitas) kahanemine.

Mõisted nagu tõde ja kindlus on kaotanud oma traditsioonilise tähenduse.

Ja see ei kehti ainult teoloogia kohta.

 

Tõsi, teoloogia kisti esimesena kaitselahingutesse absoluutse tõe küsimustes. Hüvastijätt geotsentrilise maailmapildiga oli esimeseks sammuks teel moodsa ajastu väljakannatamatu suhtelisuse maailma.

 

Kuid teoloogia oli vaid esimene ohver, teiseks osutusid ühiskondlik-poliitilised suhted ja nimelt valitsuse legitimatsiooni küsimus. Suur Prantsuse revolutsioon vallandas pika ja valulise protsessi, mille nimeks on ühiskondliku korralduse demokratiseerumine. Kuid valitsuse leigitimatsiooni probleemi pole suutnud ka demokraatia lõplikult lahendada. Valitsus on hädavajalik ja selletõttu legitiimne. Kuid see vastus nihutab probleemi vaid teisele tasandile.

 

Mõnda aega tundus, et ratsionalistlik filosoofia oma sepulatsioonidega suudab veel tõe positsioone kaitsta. Kuid pärast positivismi võidukäiku ja psühholoogia eraldumist filosoofiast iseseisva teadusena, kõnnitakse siingi üha hapramal pinnal.

 

Lõpuks ei jäänud ka  loodusteadused, mis alustanud radikaalse küsimise protsessi, ise puutumata suhtelisuse võidukäigust. Üha enam sai selgeks, et loodusteaduslik meetod ei saa olla absoluutne tee tõe juurde. A.Einsteini relatiivsusteooria ja Heisenbergi määramatuse printsiibi mõju on olnud valdav.

A.Einstein kirjeldab seda järgmiselt: “Oma elu pika järelemõtlemise vältel olen tulnud järeldusele, et oleme asjade tõelisest tunnetusest lõputult kaugemal kui enamus inimesi aimab. Me liigume pettuste meres.”

 

Sellele arengule andis hoogu juurde keeleteaduse areng. Mõisted ei ole enam staatilised üksused vaid dünaamilised konstruktsioonid, mida igaüks erinevalt kasutab ja mis üksnes komplekses protsessis oma vahel lähenevad.

 

Jäi veel viimane samm, mille astus 1979.a. Jean Francois Lyotard oma teosega La Condition postmoderne[JT1] . Selle väikse seni tundmatu prantsuse filosoofi traktaadiga algab Euroopa postmodernismi ajalugu. Selle raamatukese peaideeks on mõte, et on kättejõudnud suurte, epohheületavate ajaloojutustuste, nn. “metajutustuste” lõpp. Ei ole enam ühte lugu, vaid on palju lugusid, mis ei ole taandatavad ühele superloole. Lyotard ülistab heterogeensust ja dissensuse produktiivsust. Igasugune konsensuse taotlus on kahtlane, sest sellesse on alati peidetud kellegi soov võimu haarata.

 

Psühholoogia, eriti reklaamipsühholoogia areng viis selleni, et me ei saa rääkida enam ka tõelisusest, rääkimata siis tõest.

Kõik on küsitav. Kui väljenduda Jean Baudrillard’i [JT2] sõnadega, siis elame hiiglaslikus simulaakrumis. 


Teoloogia oma pikaajalise traditsiooniga kaitsta õigustada oma olemasolu ratsionaalsusega, on korraga keset hiiglaslikku mitteratsionaalsuse ja suhtelisuse merd.

 

Paulus kirjeldab Rm 1,21-23 samasugust nähtus hääbumisele vasturuttavas antiikmaailmas:

Sest Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks.

Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutisega.”

 

Johannes ütleb Ilmutuse raamatus: Ma nägin merest üles tulevat metsalist…” Ilm 12,13 –

Sügavuse jõud on vallandumas. 

Alateadvuse sügavused on avatud.

Hedonistlikku kultuuri on võidukäigul.

 

Ajastu analüüs:

 

Puhta turumajanduse ja börsside sõnum on majanduse globaliseerimine kui parim rahu ja heaolu saavutamise vahend. Kuid globaalse kapitalismi ees on mitmed lahendamatud probleemid:

a)      see on väljapääsmatult parasiteeriv, sest ta vajab pideva profiidi nimel suuri väljakurnatavaid areaale nn. odava tooraine ja tööturu maid.

b)      See on väga ebastabiilne, tänu suurejoonelistele börsispekulatsioonidele.

c)      Toimub kiire majanduslike megapotentsiaalide kontsentreerumine väheste kätesse, mis viib paratamatult poliitilise sfääri korrumpeerumisele.

Moodsa ajastu raames tuleb ette ka reaktsioone, mis nõuavad ajaloo uuendamist. Parim näide sellest on prantsuse Nouvelle Droite mis on koondunud oma eelkäija Alain de Benoist’ ümber. See ringkonnas on püstitatud pikaajaline “metapoliitiline” strateegia.

Küsimuse alla on pandud kolm praegu valitsevat aktsioomi:

Ø  Inimõigused,

Ø  Võimalikult suure sotsiaalse õigluse nõue ja

Ø  Kolmandaks  fašismi endastmõistetav hukkamõist.

 

Vastavalt sellele kuulutatakse ideoloogilisteks vaenlasteks liikumised ja fenomenid, mis assiotseeruvad   moodsa universalismiga.

Näiteks juuda-kristlik religioossus tänu selle “egalitaarsetele” tendentsidele, poliitiline liberalism, euro-amerikanism, sotsiaaldemokraatia, multikulturaalne ühiskond.

Eesmärgiks on rassiliselt puhas “indoeurooplaste” ühiskond, mille hierarhiline struktuur vastakaks plaatonlikule mustrile “vahid, preestrid, sõdurid, produtseerijad”, kõik see on seotud polüteistlik-paganliku usutunnistusega.

Radikaalsete ideoloogiate zanssid näivad pidevalt kasvavat. 

 

Tänase teoloogi ees seisavad küsimused:

 

Ø Kuidas säilitada omaenda isiksuse terviklikkust ?

Ø Kuidas vahendada seda terviklikkust oma õpilastele?

Ø Mis tähendus on tõe ja koos sellega absoluutsuse otsingutel maailmas, kus need väärtused pole enam väärtused, maailmas, kus suhtelisus ongi viimne tõde ja voorus?

Ø Mis mõte on õndsuslool maailmas, kus on palju väikesi lugusid ja kus valitseb katkestuste kultuur?

Ø Kuidas vältida sattumist radikaalsete ideoloogiate küüsi, mis ei vasta meie kristlikule kutsumusele?

 

Püüaksin neile küsimustele vastata meditatsiooniga Jh 7, 14-18:

 

Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas. Juudid panid seda imeks ja ütlesid: “Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” Siis Jeesus vastas neile: “Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud. Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest. Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet.”

 

1.     “Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas.” (7,14).

 

Näiliselt süütult seisab Jeesus astub ootamatult ja otsekui hilinenult üldise religioossuse (“pühade keskpaiku”) ja ametliku teoloogia (templi) keskmesse.  Me ei leia siit viisipärast konsensuse otsingut – Jeesus tulek provotseerib disharmoonia, ebakindluse, politsei- ja vägivalla aktsioone.

Tulemuseks ei ole rahvakirik vaid rahvahulga polariseerumine (7,25.31.40.41).

See polarisatsioon tõuseb “lahkmeeleni rahva hulgas” – skismani (7,43).

 

Mõelge kui siin seisaks järgmised sõnad: 23.aprill 2000 kui ülestõusmispühad olid täies hoos ja hoolsad kristlased olid tulnud kirikusse, et meeleolukat pühadejutlust kuulata, tuli ka Jeesus ja hakkas kõnelema. Aga see kõne tekitas rahvahulgas lahkmeeli.

 

2.      “Juudid panid seda imeks ja ütlesid: “Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” (7,15)

 

Väga võimalik, et Jeesus ei saakski igas kirikus tänapäeval jutlustada. Tal poleks sellest õigust. Mõnel pool öeldaks: Tal puudub kõrgem teoloogiline haridus. Teisal kõlaks: Ta ei ole “ordineeritud” ega “õppinud”.

Ja rahva hulgas sosistataks rohkesti tema kohta, ühed ütleksid, et ta on hea, teised, et ei ole, vaid ta eksitab rahvast.  Kes garanteerib, et Jeesuse õpetus on tõene ja õiguspärane? Jeesusel ei ole diplomit ega doktori ega isegi mitte audoktori tiitlit ette näidata. Ta ei ole mingi “intellektuaal”.

Jeesus loeb Kirja, ilma et ta oleks seda ühegi tuntud kirjatundja juures õppinud. Veelgi halvem. Ta loeb seda teisiti kui kirjatundjad. Aga kas Pühakirja võib lugeda ja seletada ilma, et sa oleksid õppinud Tartus, Tallinnas, Roomas või Wittenbergis.

See põhiline konflikt, et ikka ja jälle on olnud neid, kes Pühakirja on lugenud ja seletanud ilma traditsioonita, s.t. ilma  valitseva teoloogia või ideoloogia “lugemisprillideta” on olnud alati kirikuajaloos pühade rahu segavaks lõhkeaineks.  Ja siiski kõigest hoolimata on see olnud suhtelisust ületavaks sõnumiks.

 

Kõik eelnev võib nii olla ja võib ka mitte nii olla. Olulisim on, mida ütleb Meister ise.

 

3.     “Siis Jeesus vastas neile: “Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes mind on saatnud. Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest. Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnetust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene, ning temas ei ole valet.”

 

Meie Õpetaja tundmine ja teadmised ei ole õiguspärased mitte sellepärast, et need vastavad ratsionaalsuse kriteeriumidele või “ameti” mõõdupuudele vaid otsustav on “tegemine” (poiein).

Ei ole mingit teoreetilist jumalikkuse tõestust Jeesuse õpetusele, üheks tunnetuse otsustavaks eelduseks on “praktika”. Teoloogia peaks kujunema “theopraksiaks”.

Dietrich Bonnhoeffer küsis pool aastat enne hukkamist vanglas: "“Mida me tõeliselt usume?, s.t. nii usume, et me kogu oma eluga selle küljes ripuksime[JT3] ?”

Mida me usume – mida me usume tõeliselt: nii et me kogu oma eluga võiksime selle maailma tõelisusele vastu seista? Millises pimeduses oleme me valgus, ja mil määral laseme me end selle valguse nimel põletada? Kui suur on meie panus “elu” heaks? “Temas oli elu, ja  elu oli inimeste valgus”.(1,4)

 

Või on isiklik õnn on sedavõrd kujunenud fundamentaalseks mõttekategooriaks, et kasutame kõik oma vaimsed, hingelised ja füüsilised ressursid üksnes oma isikliku “õnnebiotoobi” rajamiseks, kaitsmiseks ja säilitamiseks?

 

4.     “Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnetust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene, ning temas ei ole valet.” (7,18)

 

Me peaksime otsima “läkitaja” mitte iseenda au.  Kelle au me teoloogidena otsime: Kas iseenda või läkitaja au? Oleme me iseenese mõtete esitajad või need, kes taotleme tunnustust sellele, kes meid on saatnud?

Kui veelgi radikaalsemalt väljenduda, siis peaksime oma ameti põhiküsimuse tõstatama: Kas meid on üldse keegi saatnud, et õpetada teisi?

 

Usun, et meie pöördumise ja läkitusteadvus on otseses korrelatsioonis. Kuigi need võivad olla ajaliselt erinevad sündmused kannavad nad samasuguseid iseloomujooni. Toronto dogmaatilise teoloogia professor ( 1953-65) Bernard Lonergan on toonitanud, et pöördunumisel on kolm dimensiooni[JT4] . Väidan seda, et ka meie läkitusel on need kolm dimensiooni.

 

1.     Religioosne, sellmääral kui me oleme saanud oma läkituse Jumalast.

2.     Intellektuaalne, sedavõrd me otsime ka oma läkituses arusaadavust ja tõde..

3.     Moraalne, sedavõrd me ei saa oma läkitust teostada ebamoraalsete vahenditega.

 

Muidugi võib nii pöördumine kui läkitus toimuda ühes dimensioonis või kahes, ilma et kõik kolm oleksid kaasatud. Kuid sellisel ühekülgsusel on siiski traagilised tagajärjed.

 

Meie pöördumise ja läkituse tõde on alati eskatoloogilise iseloomuga. 

 

Üheks kaasaja suuremaks raskuseks on Piibli tõdede küsimuse alla sattumine?

Meie suhe Piiblisse ei saa olla enam nii lihtne kui enne ekstreemse suhtelisuse avastamist. Miks? Sest me ei ela väljaspool oma aega.  Me teame, et kõike võib Piiblis küsimuse alla panna ja seda tekstikriitiline ja liberaalne teoloogia teebki.

Kas me peame piibli siis kõrvale heitma? Kas me viskame oma sõbra kirja kõrvale, kui meile öeldakse, et see on kahtlane.  Ei, me loeme seda veelgi hoolikamalt, et veenduda, et see on sõbra kiri.

Sama lugu on Piibliga. Jumal ise kõneleb siin meiega läbi erinevate inimeste kogemuste. Tema on see, kes on valinud Piibli ajastud, tegelased ja nende sõnad, et kõigi aegade inimesi kõnetada.

 

Kohtumine Tõega.

 

Piibli tõde on aga midagi, mida ei saa omada, mis oleks meil peos, millega saaks teisi nüpeldada. Jumalik tõde läbistab meie elu, me püüdleme selle poole, selle viimne sõnastus asub sealpool inimmõistete horisonti.

 

Jumalik tõde on viimselt eskatoloogiline.  Eskatoloogia ei ole ju trööstimine sealpoolsusega vaid viimne vastus inimtõelisuse absurdsusele: See on ebatäiuslikkusest murtud  maailma viimne tähendus ja tõde, mis saab avalikuks siis, kui kõik katted langevad. See on kriis aganatele ja  võit puhtale viljale. See on ka teatud laadi teoloogia kriis.

Kirjutatud on: “Ma hävitan tarkade tarkuse ja teen olematuks mõistlike mõistuse.” 1 Kr 1,19

 

Kuid lõpuaeg on samas teatud laadi usukäsitluse manifestatsioon.

Jeesus ütleb: “Mina olen tee, tõde ja elu.”

Ø Et selle viimse ja absoluutse tõega kohtuda peame jääma oma Issandaga teele,

Ø usaldama teda ka siis kui meile näivad ta sõnad suhtelistena ja

Ø elama koos Temaga usus kuni lõpuni.

Ühtlasi on see teelolemine “sõna ristist, mis on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala  vägi.” 1 Kr 1,18

 

Tõde on miski, mis inimelu läbistab, mille poole ta peab püüdlema, ta on alati piirväärtus, mis asub väljaspool inimese mõistete horisonti. Tõde on nagu pääste ja õndsuski eskatoloogiline suurus, suurus mille märke võib igast ajastust leida. Kord siin, kord seal murrab ta läbi ja manifesteerub aga ta pole manipuleeritav.

 

Suurim ja ületamatu tõe läbimurre, mida me kristlastena tunneme on antud meile Jeesuses Kristuses. Teda võime viimselt, keset oma ajastu murdeid ja vapustusi usaldada.

 

Lihtsamalt väljendudes, küsimus on selles: Kas elame aastal 2000 pärast Kristust või elame aastal 2000 koos Kristusega?


Page: 2
 [JT1] Jean-Francois Lyotard, EA Paris.

Page: 2
 [JT2] Jean Baudrillard, Simulaakrumid ja simulatsioon, Kunst 1999, 175

Page: 5
 [JT3] Dietrich Bonnhoeffer,Widerstand und Ergebung, 1961,210.

Page: 5
 [JT4]Bernard Lonergan, Einheit und Vielfalt; Probleme und Perpektivem dogmatischer Theologie, 1986, 127-128

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest