Hingehoiust postkommunistlikus ühiskonnas

HINGEHOIUST POSTKOMMUNISTLIKUS ÜHISKONNAS

 J.Tammo

 

„Tõstke silmad ja vaadake põlde; need on ju valged lõikuseks!“ Joh 4: 35

 

Igal ühiskonnal on omad probleemid. Me elame neid läbi rahvana ja üksikult. Viimased viisteist aastat on olnud rohkem kui elamusrohked, need on olnud vabanemise, vapustuste ja kiire majandusliku kasvu aastad. Püüdkem vaadelda, mida tähendavad need muutused evangeeliumi kuulutamisele ja hingehoiule.

 

Kõigepealt peaksime silmas pidama kolme asjaolu:

 

Esiteks me tuleme sotsialistlikust ühiskonnakorraldusest, kus ametlikuks eesmärgiks oli üksikisiku ja ühiskonna vahelise vastuolu ületamine. Karl Marx käsitles ”kommunismi” kui ”lõpule viidud humanistlikku naturalismi”, milles on ületatud inimese ja looduse, indiviidi ja liigi vaheline vastuolu. Inimese olemus avanevat tema ühiskondlikus elus, humaansus ja sotsiaalsus samastuvat. Kõige selgemalt pidi see sotsiaalne inimesekäsitlus väljenduma eraomandi kaotamises. Pidevalt sunniti inimesi teistmoodi tundma ja mõtlema kui tegelikud faktid sellest kõnelesid. Lehest võis lugeda, et kõik on rahva oma aga samal ajal tundis end rahvas odava palgatööjõuna, kellel polnud isegi streikimise õigust. Enam kui miski muu ärritas inimesi väide, et eesmärk olevat juba saavutatud.  Igasugune individuaalsus suruti ulatuslikult maha või selle esindajad kujundasid oma ühiskondliku nurgakese, milles protesteeriti ühiskonna vastu.

 

Teiseks asjaoluks, mida peame silmas pidama, on see, et nüüdsest pidi rahvas kohanduma ühiskondliku korraga, mida iseloomustab individualism ja läänelik demokraatia. Sellise ühiskonna eesmärk on, et võimalikult suur hulk inimesi võiks elada võimalikult hästi ( seda võiks nimetada ka sotsiaalseks turumajanduseks). Väliseks erinevuseks on eelkõige toetumine eraomandile. Iga inimene peab nüüd ise hoolitsema selle eest, et tal midagi oleks ja et ta ei muutuks lihtsalt asotsiaalseks nähtuseks – töötuks või kodutuks. Peab ütlema, et sotsialistlikus ühiskonnas tundis inimene end enam hoolitsetuna – osalt alahoolitsetuna, osalt ülehoolitsetuna. Nüüd on ta sunnitud ise enda eest hoolitsema ja vahel selleks isegi küünarnukke kasutama. Saatuskaaslaste ühiskonnast on kujunenud konkurentide ühiskond.

 

Kolmas asjaolu, millega peaksime arvestama, on see, et inimkonda ähvardab üleüldine ellujäämise kriis. Maailmas on üha enam kasvamas arusaamine, et inimkonna poliitilise, majandusliku ja ökoloogilise püsimajäämise nimel peaksime lõpetama meeletu tarbimise ja tootmise. Inimkond peaks endas kujundama võime loobuda, jagada ja kokkuhoida. Kui me soovime püsima jääda on vaja ”õiglust”, mis lähtub kriitilisest olukorrast kuhu sattunud oleme.

 

Eelpoolnimetatud kolm asjaolu on tihedalt seotud meie rahva tänase olukorraga ja kujundavad rohkem või vähem meie elu ja ühiskonda. See on ulatuslik foon, mille taustal arenevad  iga inimese isiklikud tragöödiad ja õnnestumised.

I.Läbielatud pinged pöörde ajal ja pärast seda.

 

Üksikisiku ja ühiskonna vahelised suhted enne, pöörde ajal ja pärast pööret on läbinud suuri kõikumisi.

 

Enne pööret oli üksikisikul, kes elas pideva kollektiivse, tsentralistliku ja bürokraatliku surve all, vähe võimalusi oma kannatustest rääkida. Üksikisiku kaistjaiks kujunesid kunstnikud, kirjanikud, kriitilised intellektuaalid ja kindlasti ka paljud vaimulikud. ”Pöörde” elamus oli paljudele ennekuulmatu ”avalikustamine”. Korraga räägiti asjadest, millest varem ei juletud mõeldagi. Seda, millest varem sosistati voodites, kuulutati nüüd parkides ja tänavatel. Kõik, kes võtsid osa ”laulvast revolutsioonist” räägivad sellest kui erilisest õnnestavast elamusest. Tunti ennast ühtse rahvana. Inimesed, kes muidu väga vähe või üldse ei puutunud kokku, rääkisid korraga ühel häälel. Ülikooli professor ja poemüüja, näitleja ja põllumees seisid külg külje kõrval ”balti ketis”. Nende päevade tunnet väljendas mõte: ”Me oleme eestlased! Me oleme üks rahvas!” Korraga selgus kui rõhutud, hingeliselt vaesusutunud ja üksilased tegelikult oldi olnud. Keel läks lahti ja rõhutute vaikimine murdus. Lühikeseks ajaks tekkis tõesti see suur ”meie”, mida viiskümmend aastat oli asjatult püütud luua.

 

Sellistel vabanemise ja õnnekogemustel oli tagantjärgi analüüsides illusoorseid jooni. Realistlik oli senise jõuetuks muutunud partokraatia eitamine. Kuid täielik illusioon oli uskuda, et pärast vana aparaadi kõrvaldamist ja impeeriumist eraldumist kujuneb automaatselt õiglane ühiskond. See illusioon võis inimesi toita vaid nii kaua kuni positiivsete nõudmiste realiseerimine seisis veel kauges tulevikus. Peatselt ilmusid vastuolud tegeliku eluga.

 

Esimene tagasilöök algas paljudele kiirete muutustega majanduses. Need asjad, mille nimel intellektuaalid olid võidelnud , läksid üldsusele vähem korda. Loomingulise vabaduse ja ”avalikustamise” väärtus kahvatus kiiresti loodetud materiaalsete hüvede ebaühtlase jaotumise ees.

 

Tahtmatult meenub pilt Egiptusest väljunud Iisraeli rahvast, kes elas kõrbemeeleoludes. Pikka aega oli elatud ”tõotatud maa” - vaba Eesti – ootuses. Kuid kohalejõudnud märkasid üsna pea, et vabariik pole sugugi huvitatud kõrberändurite vajadustest ja elujanu rahuldamisest. Lapselikud lootused, et nüüd kutsutakse meid rikkalikult kaetud kapitalistlikku peolauda, ei täitunud, ei saanudki täituda. See tähendas siis ja tähendab paljudele nüüdki sügava kriisi kogemust.

 

Keskealise põlvkonna väljend: ”Meie oleme rikutud, meist enam asja ei saa aga võib-olla saab meie lastest asja” kõneleb sügavast identiteedi kriisist. Me ei taha enam olla homo sovieticused aga me pole ka tõelised vaba ühiskonna kodanikud. Elatakse selle kriisi sügavas pingeväljas.

 

II. Kriisi tunnused

 

Kriisikogemuse kaasnähtusteks on tavaliselt ebastabiilsus ja identiteedi kaotsiminek. Meie puhul on see kriis tekkinud vajadusest kohaneda uue ühiskonna tingimustega. Erinevalt elutsüklite kriisist on siin tegemist elu konteksti muutustest tuleneva kriisiga. Lisaks sellele tuleb arvestada, et paljudele vana korra ametnikele on tegemist isikliku, majandusliku ja elukutselise katastroofiga. Enamus inimesi tunnustab vabanemist ja ei näe selles mingit katastoofi, kuid iseenese leidmine uutes oludes on jätkuvalt raske ja kujundab n.ö. ”positiivse kriisi” seisundi. Nimetagem selle seisundi mõned tunnused.

 

1.Kasvav alaväärsustunne

 

Kõige raskem kogemus paljudele on see, et mitte miski ei oma enam vana väärtust. Senine haridus ei kõlba, kaubad pole maailma tasemel. Nad on nii sisult kui pakendilt alaväärtuslikud. Senine elulaad osutub provintsiaalseks. Rahaga ümberkäimine on naiivne. Tekib küsimus: millise õigusega siis absolutiseeritakse uut korda? Alul ju ei soovitud, et asjad kujunevad selliseks nagu nad on. Ainus mõistlik järeldus on, et kui me tahame oma väärtustunnet säilitada, peame õppima ja ümberõppima. Vana tuleb unustada ja uus alles luua. Kes seda enam ei suuda, sellele jääb elus vähe võimalusi ja ta kaldub resigneeruma. Muidugi ei tulnud see alaväärsustunne nii ootamatult kui me arvame. See oli olemas nende juures, kes vaatasid Soome televisiooni ja olid saanud käija raudse eesriide taga, juba vana korra ajal. Pidevad riiklikud enesekiitmise kampaaniad üksnes teravdasid olukorda. Need olid n.ö. kollektiivse alaväärsustunde väljendused. Meil on kõige suuremad laulupeod, me loeme ja ostame kõige rohkem raamatuid, me oleme eriti töökas rahvas.

 

Nüüd aga saabus kibe tõdemus: Asjad on tõesti nii nagu kardeti ja veelgi halvemad. Eriti terav on alaväärsustunne keskmisel ja vanemal põlvkonnal. On väga raske taluda, et sa pole enam täisväärtuslik ühiskonna liige.

 

2. Tõrje ja vastupanu

 

Seal, kus paljud ägavad alaväärsustunde all, peab end kuidagi selle eest kaitsma. Mõistetav on ka paljude emigratsioonist tulnute küsimus: Miks nad ei ole õnnelikud? Nüüd peaks ju õnnelik olema.

 

Kahtlematult maitseb suur hulk inimesi vabaduse vilju: rikkalik kaubavalik poodides, suurem võimalus reisida, kultuuriline ja maailmavaateline mitmekesidus. Kuid tõsiasi, et kõigist nendest võimalustest on isiklikult nii vähe kasutatavad, sünnitab tuska ja kibedust. Tööle hakkavad tõrje mehhanismid: Meie polnud selle vana süsteemi osalised. Meil oli alati oma liin. Me ei teadnud paljusid asju. Me tegime kaasa ainult sellepärast, et teisiti polnud võimalik elada. Tuleb ette ka projektsiooni: Kõiges oli süüdi KGB! Ei puudu ka nostalgilised idealiseeringud: Ega nõukogude ajal nii halb polnudki. Kõigile jätkus tööd ja leiba. Oli sellaajalgi midagi head.

 

Kokku puutume ka ülekohandumisega. Teeme kõik, mis meilt nõutakse, peaasi – jätke meid rahule! Mõelgem vaid nendele innukatele komsomoli aktivistidele ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele, kes olid kohe valmis usuõpetusega algama. Veelgi karikatuursemad on need, kes enne passisid kiriku uste juures jõulude ajal, et keegi õpilastest sinna ei satuks ja nüüd marsivad samasse kirikusse terve kooliga. Need on kindlasti ekstreemsed ülekohandumise vormid.

 

3.Apaatia

 

Suur hulk üksikinimesi ja gruppe muutus abituiks ja tegevusvõimetuiks. Pinnale tõusis taas hoiak oodata ”ülalt” tulevaid lahendusi ja juhiseid. Pange tähele passiivsete keelepruuki! Asjad on kujunemas, võetakse üle, ei ole veel rakendatud, vastavad seadused pole veel vastu võetud. Inimestel puudub jõud, fantaasia ja eneseteadvus, et end kaitsta, kujundada oma strateegia, reageerida üha uutele ebatavalistele olukordadele.

 

Muidugi on üksikuid aktiivseid. On neid, kes tunnevad, et nüüd on nende tund tulnud. On neid, kes on õnnelikud, et nad võivad ometi seda teha, mida süsteem neil keelas ja takistas. On ettevõtlikke ärimehi ja käsitöölisi. Sünnib ühinguid ja seltse, mis enne keelatud. Tõdemus, et läänest tulnud ärimehed on osavamad ja kiiremad, sunnib paljusid loobuma. Seda on tunda isegi kirikuelus. Selline apaatia on mitte niivõrd isiklik kuivõrd ühiskondlik probleem. See on ühiskondliku kriisi sümptom.

 

III. Hingehoidlikud ülesanded

 

Kõigepealt peaks kogudus rakendama traditsioonilisi hingehoiu vahendeid: trööstimist, julgustamist ja abistamist uute eesmärkide ja ettevõtlikkuse leidmisel.

 

Kuid on mõned teisedki ülesanded.

 

1.Ole abiks eneseleidmise teel!

 

Väär oleks inimesi julgustada liialt kiirelt kohanduma uute olukordade ja asjaoludega. Tagajärjeks on ülekohandumine ja apaatia süvenemine. Mõlemal juhul ei tegelda küllalt sügavalt oma varajase eluga. Minevikust tuleb välja tulla, kuid see saab olema alati väga raske ülesanne. See nõuab eriti suurt vaeva pedagoogikas, poliitikas, kunstis ja kirjanduses.

 

Üksikinimese jaoks on oluline, et oleks aega mõelda möödunud elule ja tunnetada oma süüd. See protsess on kokkuvõetav mõistesse ”meeleparandus” (metanoia). Me vajame arusaamist minevikust. On hea, kui sellega kaasneb sisemine lein juhtunu üle. Kuid samas peab inimesel olema võimalus ka juhtunud selgitada, ennast õigustada. Oluline on, et süüdlane saaks selgitada sedagi, mida ta hästi tegi, sest mitte kõik minevikku kuuluv pole tingimata negatiivne.

 

Niisiis ei tuleks automaatselt kõike minevikust pärinevat hukka mõista, vaid üksteist ärakuulata.


2. Ole abiks ”eetilise kompetentsuse” väljakujunemisel!

 

Uued võimalused ja ohud eeldavad uut eetilist komptetentsust. Mida tähendab õiglus turumajanduses, kuidas hoida elukeskkonda, kuidas suhtuda kaitseväkke kui see on oma? Paljud on kaotanud nendes ja teistes küsimustes orientatsiooni. Sellest tunnistab kasvav kriminaalkuritegude hulk. Hingehoidja üheks ülesandeks on uue ”eetilise kompetentsuse” kujundamine. Me peame aitama inimestel autentselt ja usutavalt tegutseda. Üksnes nii võib kahjustatud isiksus terveneda. Seejuures tuleks toetada järgmiste eetiliste põhihoiakute kujunemist:

 

Initsiatiiv

 

Viiskümmend aastat tsentralistlikku majandust ja rigiidset bürokraatiat on paljud muutnud initsiatiivituks. Eesti NSV-s valitses ”lasteaia” mentaliteet. Aastatega inimesed resigneerusid. Isegi riiklikult juhitud uuendusliikumised ei viinud kuhugi välja. Parimaks näiteks on aastakümneid kestnud hariduse reformimine. Kollektivismi raames oli peaaegu võimatu, et üksikinimese hea idee ellu rakendus.

 

Inimesed peavad nüüd oma loomevõime taasavastama. Niisiis isikuteadvus ja usaldus keskkonna vastu vajab toetust. Vapustatud usaldus iseenda ja keskkonna suhteb tuleb taastada. On huvitav märkida, et uued usulised liikumised, mis toetavad oma sõnumis eneseteadvust on noorsoo hulgas eriti populaarsed. Põhjus on lihtne, rääkides pidevast enesesalgamisest ja oma Mina surmaandmisest, me tegelikult süvendame inimese abitust elu ülesannete täitmisel. Kas me peaksime siis sellest ristiusu kesksest sõnumist loobuma ja võtma vastu väärastunud eduteoloogia? Ei! Me peaksime tegema selget vahet isikuteadvuse ja eneseteadvuse vahel. Täispuhutud eneseteadvus on inimesele endale ja ta keskkonnale ohtlik ja lõpuks hukutav, kuid Pühast vaimust juhitud isikuteadvus on loov ja ülesehitav. Mõelgem sellele, kui tugev oli Kristuse isikuteadvus!

 

Vastutus

 

Ühiskondliku infaltiilsuse üheks küljeks oli ”organiseeritud vastutustundetus”. Alati oli mõni kõrgem instants, mis normaalsele inimesele oli kättesaamatu ja millele võis kogu vastutuse veeretada. Ununes see, et mina ise pean kõige eest, mida ma teen või tegemata jätan vastutama. Valmidus vastutust kanda on tihedalt seotud meie võimega end süüdi tunnistada. Selleks, et mitte millegi üle elus kahetseda, ei tee paljud mitte midagi. Parem talent maha matta, kui kaubeldes sellega riskida.

 

Hingehoidja ülesanne on tugevdada valmidust vastutust võtta ja kanda. Vastutus tähendab alati võimalikku süüdijäämist, kuid Jumala juures on ”õigeksmõist”. Me kuuleme nüüd pidevalt lööklauset: ”Igaüks hoolitsegu enda eest!” (oma raha, oma kasumi, oma töö, oma maksude jne. Eest). Hingehoidja jaoks on oluline mõista, et mitte individuaalsus pole küsitava väärtusega vaid ”egoistlik partikulaarsus”. Ühiskondlik pööre on laiades hulkades toonud kaasa egoistliku suundumuse. Endised solidaaruse vormid on purunenud. Indiviidide vaheliste suhete põhiliseks regulaatoriks on kujunenud raha. Kõik soovivad ennast rohkem teostada: raha teenida, reisida, rohkem osta. Osaduse ja keskkonna probleemid on tahaplaanile tõrjutud. Eetiline küpsus ilmneb aga alles siis, kui ma päevast päeva lähtun sellest, et minu isiklik hea käekäik ei saa teostuda teiste arvel. Jeesuse poolt antud ”kuldne reegel” (Mtt 7:12) omandab taas aktuaalsuse.

 

IV. Hingehoiu iseloom uutes tingimustes

 

Uut lähenemist hingehoius peaksid iseloomustama järgmised iseloomu jooned:

 

  1. Aita iseseisvuda!

 

Hingehoidja vestlus ei tohiks kujuneda lausõpetuseks või pidevaks kasvatamiseks. Inimesed tulevad meie juurde küsimusega: Mis ma pean tegema? Nad ootavad vastust aga olulisem kui vastus üksikule eluküsimusele on see, et nad hakkaksid end täiskasvanuna tundma. Meie vestlus peaks sarnanema sõprade vahelisele vestlusele, mis toimub usu horisondil.

 

  1. Ole prohvet!

 

Prohvetlik sõnum on alati seotud unustatud või mahavaikitud tegelikkusega. Prohvetlik sõnum avab silmad tõelisusele – elava Jumala olemasolule, kaitsetute inimeste õigusele, ligimeste vajadustele, ohustatud loodusele, patu hävitavale jõule jne.

Kui kristlus sotsialistliku ühiskonna kontekstis rõhutas inimese individuaalsust, siis nüüd tuleb meelde tuletada ligimeste ja keskkonna vajadusi.

 

  1. Arvesta konteksti!

 

Hingehoidja kompetentsus ei saa piirduda kitsalt hingehoidlike küsimustega. Me peame jälgima seda, mis meie ümber toimub ja suutma sellesse sisseelada. Selles olukorras on eriti nõutud sellised hingehoidjad, kes peale kitsa kirikliku tegevuse on aktiivsed ka ühiskonnas (koolides, haiglates jne.). Hingehoid ei saa piirduda kantslikuulutuse ja vaimulike talituste teostamisega. Hingehoidja ei saa reeglina olla ainult hingehoidja.

 

 

 

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest