Kihutav seisak

Kihutav seisak

06/20/2013

0 Comments

  Kihutav seisak

Jena sotsioloog Hartmut Rosa analüüsib oma teoses "Kiirendus ja võõrandumine"  (Beschleunigung und Entfremdung, 2013) kriitiliselt "sotsiaalse kiirenduse" loogikat.  

Autor leiab, et kui sotsioloogia oli Frankfurdi koolkonna ajal veel vaimuteaduste vägihein, siis nüüd on see  närtsinud orhideeõieke. Tegemist ei olevat üksnes akadeemilise pinnase muutustega vaid kaugenemisega kriitilisest ühiskonnakäsitlusest, mis võimaldaks avastada sotsiaalseid patoloogiaid.   

Tehniline kiirendus ja konkurentsile orienteeritud turumajandus tingivad võõrandumise kasvu. Kiirendus ja aja kokkuhoid annavad otseseid konkurentsieeliseid ühiskonnas, kus eesmärgiks on rohkem tooteid ja tarbimist ühes ajaühikus. See on pideva muutuste surve allikas. Kuid mitte kõik inimesed ei pea nendes tingimustes vastu.

Eelnevale lisandub kiirenduse "kultuuriline mootor", mis on  seotud ühiskonna sekulariseerumisega. Kuna üha vähem inimesi usub elu pärast surma, püüavad nad kogeda nii palju kui võimalik oma eluea jooksul. Tundub, et sellel kes elab kiiremini ja kogeb enam on rikkalikum elu. Taas on kasvu dünaamika ja kiirendus teineteisega seotud. Kuid ükskõik kui kiired muutused ka ei toimuks, "meie osa maailmast, meie suhe realiseeritud optsioonide ja kogemustega, mis jäid ära, ei kasva, vaid muutub konstantselt vähemaks".

Kõigest hoolimata püüame me üha uute tehnoloogiatega abil probleemi kontrolli alla saada. Kuid tehnilised lahendused on nagu "luud võluriõpilase käes", neil on oma dünaamika.  Mõelge vaid e-mailidele: Me ei suhtle nende abil mitte ainult kiiremini, vaid oleme nende tõttu sunnitud pidevalt suhtlema. Isegi kui me lülitame oma vastuvõtuaparaadid välja, koguvad nad ikkagi üha uusi teateid ja lühikese ajaga oleme ajast maas. Karussell keerleb üha kiiremini, kuid ei liigu paigast.

See on fenomen, mida Rosa kirjeldab järgnevalt: "Kui individuaalse elu või sotsiaalse maailma muutused ja dünaamika ei ole enam kogetavad tähendusrikka arenguna, vaid eesmärgitu ja kihutava muutusena, tekib tardumise kogemus." Seda võib kirjeldada ka "kihutava seisakuna". Erinevate eluvaldkondade "tarbimisnimekirjad" muutuvad üha pikemaks, eluaeg aga üha lühemaks. Teostamata eesmärkide arv kasvab. Tekkib tunne, et me teeme midagi, mida me tegelikult teha ei taha. Hartmut Rosa jaoks on see klassikaline võõrandumise situatsioon. Konkurentsi iseeneslik dünaamika muutub juhtivaks jõuks kõigis eluvaldkondades. Rosa lemmiknäide: "Täna ei olda enam pagar vaid töötatakse pagarina." Kuid sedagi lühikest aega. Üha raskem on öelda, kes me oleme ja kelleks veel saada võiksime. Valikuvabadus muutub valikusunduseks ja valikusundus valikuvõimetuseks. 

Hartmut Rosa tuleb välja teesiga, "et sotsiaalne kiirendus kannab endas totalitaarse valitsuse tunnuseid". Just sellisena tuleks seda kritiseerida. Ta püüab näidata kui palju ideoloogiat on niinimetatud ideoloogiavabas vabas konkurentsis. 

Hartmut Rosa arvates võiks aidata sügavam suhe esteetikasse, loodusse või religiooni.  

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest