Kristuse pingeväljas

KRISTUSE  KUTSE JA LÄKITUSE  PINGEVÄLJAS

Ettekanne EKN’I väljasõiduistungil 1989.a. 8.oktoobril Haapsalus.


          Kallis vennad Kristuses, me ei ole üksteist leidnud, mitte oma valikul, perekondlikel ega rahvuslikel põhjustel. Eesti Kirikute Nõukogu ei ole üksnes kirikupoliitiline instrument. Jeesus Kristus on, kes meid kutsunud ja seadnud “maailma valguseks” ja “maa soolaks”. Siit ka meie ühised eesmärgid. Tuletaksin siinkohal meelde üht Jeesuse õpilaste erakordset väljasõiduistungit Galileas.

 

          Ja need üksteistkümmend jüngrit läksid Galileasse sellele mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda. Aga mõned olid kahevahel. Ja Jeesus tuli nende juurde ja rääkis nendega ning ütles: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailmaajastu otsani!”” Mt 28,16-20

 

          See kirjeldus ülestõusnud Issanda viimasest kohtumisest oma jüngritega näitab meile kahesugust liikumist. Tulevase kiriku alust, ühtteist jüngrit, kutsutakse koonduma, et siis saada uuesti läkitatud kõigi rahvaste keskele.

 

          Galilea - koht koondumiseks

 

          Galilea oli juutidele “ebapüha”, rahvuslikult koosseisult ebapuhas regioon. Kuid just siin õpetas, toitis näljaseid ja ajas inimestest kurje vaime välja Jeesus Naatsaretist. Galilea - see on tööpäev, vastand hingamispäevale - Jeruusalemmale, kultuse keskusele. Just sinna, Galileasse, määrab ülestõusnud Issand oma jüngritele kohtumispaiga. On aeg muuta kurssi, jätta tühi haud ja pöörduda ülestõusnud Issandat järgima. Kõigil meist on oma Galilea, oma argipäev, kus keset argielu võitlusi kohtume ülestõusnud Issandaga.

 

          Tahaksin siinkohal osutada asjaolule, et suured oikumeenilised usutunnistused sündisid, mitte Jeruusalemma templi hallides ega sünakoogides vaid vastusena hilisantiikse maailma väljakutsetele. Apostellikud isad ja kirikuisad kohtusid ülestõusnud Issandaga ja sõnastasid oma usu kogemused ühiseks tunnistuseks Antiookias, Kartaagos, Nikaias, Roomas ja Konstantinopolis. Küsigem endalt, kus on täna see Galilea, kus peaksime kohtuma.

 

          Jeesus täpsustab kohtumispaika. Galileas on “mägi”, millele tuleb tõusta. Kohtumise tõotus on seotud selle mäega. Nii Vanas kui Uues Testamendis on mäed Jumala erilise lähedaolu ja ilmutuse paigad. Kus kõrgub täna see paik, kus võiksime keset igapäevaseid tõid kohtuda Ülestõusnuga? Üle mineviku, oleviku ja tuleviku toimetuste mõtte ja tähenduse kõrgub Jumala ilmutus - Pühakiri. Nõnda on Jeesuse poolt kutsutute esimeseks suunaks tõus Jumala ilmutuse kõrgustesse. Just seal kohtame oma Issandat, kes jagab meile ülesandeid ja meelevalda nende täitmiseks.

         

Sellel koondumisel on veel üks aspekt. Need üksteist jüngrit - tulevase kiriku aluspõhi - on väga erinevad inimesed. Osa neist annab Ülestõusnud Jeesusele kuningliku austuse, teine osa on kahevahel ja hoiab distantsi.

On hämmastav, et just rasketel ülemineku aegadel kannab kirikut eelkõige pilk Kristuse, kuigi erinevalt nähtud ja tunnetatud. Tuletagem siinkohal meelde M.Lutheri sola Christo’t või K.Barthi I ilmasõjajärgset kristoloogiliselt konsentreeritud kriisiteoloogiat.

Kristoloogilise konsentratsiooni vajadusele on väga jõuliselt osutanud ka H.Küng oma viimastes postmodernistliku maailma refelktsioonides.

See lühike loetelu Kristuse isikule osutavatest teoloogidest ei luba mööda vaadata samas aga tõsiasjast, et nägemused on erinevad. Kuid see pole uudis, see on algusest nii olnud.

Neid erinevusi võime näha ka jüngrite iseloomus. Siin on armastuse jünger Johannes, siin on kiire, otsustusvõimeline, jõuline, kuid ebapüsiv Peetrus, aga siin on ka vaikselt teeniv Filippus.

 

          Nendest erinevustest tunnistavad meile neli evangeeliumi, neli teed Jeesuse Kristuse juurde. Tolliametnik Matteus esitab Jeesust kui Messiat õpetajana, kellel on meelevald. Markus kirjeldab Jeesust konkreetselt, asjalikult, üksnes faktide keeles. Neljakümne ühel korral kasutab ta sõnu “viivitamata”, “otse”, “just nüüd”, “sedamaid”. Küllap see vastas Peetruse iseloomule, kes inspireeris Markust evangeeliumi kirjutamisel. Arst Luukas alustab ja lõpetab oma evangeeliumi rõõmumotiiviga. Tema kandvaks teemaks on Jeesuse halastus eksinute, patuste ja vaevatute vastu. Johannesele on Jeesus isiklik Päästja, kelle jumalik päritolu kõlab läbi igast sõnast ja teost, kes väärib usku ja usaldust kõigis elu olukordades. Kõik neli evangelisti, neli tunnistajat on koondunud Ülestõusnud Issanda elu ja surma taevase saladuse ümber. Mis sellest, et nad kuulevad Jeesuse sõnades erinevaid toone - Ta on neile siiski eelkõige Jumala päästev käesirutus.

 

          Kogu kiriku ajalugu on kujunenud selle tõsiasja peegelduseks, et koondudes Jeesuse Kristuse ümber me avastame ka meist erinevad kaasvennad. Meenutagem, et sama mõtet rõhutas 10 septembril 1993 aastal Püha Isa Johannes Paulus II oma Tallinna visiidil.

 

Erinevate kirikkondade tekkel on olnud nii ajaloolised, õpetuslikud kui ka psühholoogilised põhjused. Täna ei ole võimalik kõiki neid käsitleda, kuid usun, et saabub päev, mil peame tunnistama: “Me mõtlesime küll piiratult ja kurjalt, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus!” Kinnitagu see parafraas Joosepi sõnust oma vendadele meid ületama erinevuste raskusi.

 

          Tahaksin refereerida lühidalt minu jaoks oluliseks kujunenud lihtsat, kuid sügavalt oikumeenilise sisuga raamatut, mis käsitleb erinevaid vaimulaade ja nende seost kirikkondlike eripäradega.

          Liebje Kuylam-Hoekenijk kirjeldab oma raamatus “Christen nach mass?” (“Kristlased mõõdu järgi?” Oncken, 1970) nelja erinevat, kuid kõikjal ikka ja jälle ettetulevat vaimulaadi.

 

          1. Isiklik vahekord Issandaga


          Usuelu keskmes seisab siin isiklik vahekord Issandaga. Sellistele usklikele ei piisa usust kui intellektuaalsest tõekspidamisest. Piibel on neile Jumala isiklik kiri, mida tuleb võtta vahetult ja ilma eriliste kaalutlusteta. Usuelu keskmes on palve, isiklik kõnelus Issandaga.

          Side koguduse ajalooliste traditsioonidega on nõrk või puudub üldse. Jumalateenistuse kord on vaba, enamasti improviseeritud. Valitseb südamliku osaduse õhkkond. Selle vaimulaadi inimesed koonduvad enamasti tugevate isiksuste ümber. Eriarvamuste esinemisel lähevad teed üsna kergesti lahku. Kui tugev karismaatiline isiksus kaob, võib tajuda abitust. Enamik ärkamisi on alanud just sellelt pinnalt. Selle vaimulaadi parimad esindajad on parimad evangelistid.

          Esteetilistele, kunstilistele, kultuurilistele väärtustele ei omistata siin erilist tähelepanu. Sotsiaalne töö lähtub üksikust ja on suunatud üksikule.

          Just see vaimulaad on olnud vabakiriklike ärkamisliikumiste aluseks.

 

          2. Issanda lähedaolu tunnetatakse suhtes kaasinimestega.


Selle grupi elumotoks on Issanda sõnad: “Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu lähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!” (Mt 25,40). Kristlane tunnistab siin eelkõige oma elu ja tööga. Pilk on suunatud väljapoole, maistele probleemidele. Jutluse keskseteks teemadeks on inimlikkus, eetika, rahu, parem maailm. Aluseks Vana Testamendi prohvetid ja Mäejutlus. Kõik tavad ja traditsioonid, mis takistavad ligimese nägemist ja mõistmist, tuleb ümber hinnata. Selle grupi palveelu osutub lähemal vaatlusel tagasihoidlikuks või on koguni soikunud. Sageli iseloomustab sellisest vaimulaadist haaratud kirikkondi liberalism ja poliitiline vasakpoolsus. Sellel vaimulaadil on ühiskondliku ärkamise tingimustes üha enam poolehoidjaid. Eesti oludes võime selle vaimulaadiga inimesi näha koondumas suuremate sotsiaaltöö ja diakoonia projektide ümber. Lääne Euroopas võib täheldada teatud kirikute lähemat sidet sotsiaaldemokraatlike parteidega. 

         

          3. Osadust Issandaga tunnetatakse korra ja harmoonia vahendusel.


Peamiseks patuks on kaos, segadus. Issand on korra Issand. Korra ja Issanda ligiolu kandjaks on ametikandja, Jumala sulane, preester, kellelt ei oodata isiklikku osadust, vaid erilisust .See erilisus väljendub pühas distanseerituses. 

          Eetikas valitseb ühtne norm. Kirikkondlikud otsused on juriidiliselt täpsed ja kõigile ametikandjaile teada. Patte hakatakse klassifitseerima väikesteks, keskmisteks ja suurteks.

          Usuline tunnetus on seotud esteetilisega. Jumalateenistusel on tähtsal kohal pidulikkus, pühalikkus ja klassikaline muusika. See vaimulaad leiab enam poolehoidu haritlaskonnas ja klassikalisi kultuurivorme austavates inimestes. Enamus traditsioonilisi ajaloolisi kirikuid on selle vaimulaadi kandjaiks.

 

          4. Osadust Issandaga kogetakse eelkõige Pühakirja vahendusel.


Kuna usk tuleb kuuldust, siis on siin kõige tähtsam jutlus, Pühakirja seletus. Elu kujuneb jumalakartlikkuse, kohustuste, range moraali ja karistuste vaimus. Kümnele käsule lisandub veel üks: “Sa ei tohi välja paista.” Puhtas evangeeliumis ja üksnes selles on päästev tee.

Seda vaimulaadi võib eriti leida kalvinistlikust teoloogiast kantud kirikkondades. Eesti oludes on selle vaimulaadi kandjaiks olnud baptistid ja teised vabakiriklikud uskkonnad, kes äratusliikumiste vaibudes üha enam pöördusid puhta õpetuse rõhutamise poole.

 

Kindlasti võib igas kirikkonnas leida jälgi kõige erinevamatest vaimulaadidest. Enamasti aga domineerib teatud kindel käsitlus Ülestõusnud Issanda kohalolu tunnustest. Vahel võib kujuneda isegi hoiak, et iga teistsugune vaimulaad on väär, sektantlik ja vastuvõetamatu.

Tuletaksin meelde, et esimeste sajandite suured kristoloogilised vaidlused ei olnud lihtsalt võitlused teatud õpetuslike lausete ümber.

 

“Kõigi aegade kristlusele tähendab Jeesus Kristus mitmel viisil realiseeritavat teatud elunägemuse ja elupraktika põhimudelit.” H.Küng Ch , Das Wesen der Christentum lk 78

 

Niisiis polnud see võitlus erinevate dogmaatiliste formuleeringute vahel vaid erinevate vaimulaadide ja elukäsitluste vahel. Just see viimane asjaolu tõi need võitlused  loojuva antiikaja turuplatsidele, kus “kristlik pööbel” aga mõnikord ka teoloogid ise olid valmis teisitimõtlejatega kivide ja rusikatega võitlema. Saavutatud kristoloogilisel ühtsusel oli ka dramaatiline tagajärg – monofüsiitlike kirikute eraldumine, tegeliku ühtsuse nõrgenemine ja lõpuks islami kiire võidukäik.

Ka Ida- ja Läänekiriku lõhe taustaks 1053 aastal oli mitme sajandi vältel väljakujunenud erinev vaimulaad idas, mis oli kujundanud oma liturgilised vormid ja vaimulaadi. Formaalselt oli küll tegemist kristoloogilise aktsendiga pneumatologiale, kuid tegelikud põhjused olid palju avaramad.

Niisiis kristoloogilise ühtsuse otsinguil on olnud ka pahupool.

 

Ühestküljest on just Jeesus Kristus see, kes oma isikus meid koondab ja ühendab. Kuid jättes arvestamata erinevad vaimulaadid ja nendega seotud ortopraksia võime jõuda vastupidistele tulemustele.

 

          Vennad, tõeline kohtumine Kristusega kujuneb alati ka tõeliseks kohtumiseks oma kaasvendadega. Seda iseloomustab kristlik küpsus ja vaimu vili: “armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus”. (Gl 5,22)

          Tunnustades vaid oma nägemust Jeesuse Kristuse isikust või  üksnes oma kogemusi ja elamusi lõpetame sektantluses, mitte Kristuse Kirikuna. Me alustame vaimus ja lõpetame lihas, sest teenime Issandat oma lihale meeldival viisil.

          Tingimusteta allumine Ülestõusnud Issanda tahtele, minna sinna kuhu meid on kutsutud ja tõusta kohtumiseks vajalikule kõrgusele, kaitsevad meid sektiks muutumise eest.

 

          Eesmärk - kõik rahvad

 

          Kui esimest liikumise suunda iseloomustavad meie vahekorra küsimused Issandaga ja kaasjüngritega, siis teise liikumise suuna pinged lähtuvad vahekorrast maailmaga.

         

Jõudnud ilmutuse kõrgustesse, on meil kiusatus öelda koos Peetrusega: “Issand, siin on hea olla, paneme siia oma telgid!” Kuid meid pole kutsutud kindlust ehitama, mille valmides võiksime öelda: “Nüüd veel riiv ka väravale ette ja olemegi sellest kohutavast maailmast vabad!” Jeesus ütleb: “Minge kõike maailma!”

 Tugev usk ja väike usk, vaimustus ja skeptitsism, veendumus ja kahtlused kõnnivad sellel teel kõrvuti. Teel “kõigi rahvaste” juurde on nii hulljulge Peetrus kui kahtleja Toomas, nii arad Emmause jüngrid kui endine tagakiusaja Paulus. Sellel teel kõnnib ka pea 10 aastaseks saav Eesti Kirikute Nõukogu.

Sellepärast teen ettepaneku pidada 10 aastapäeva oikumeeniline jumalateenistus ühel kristoloogilisel pühal.

Mitte sellepärast, et Issanda üritus sõltuks meist, vaid just sellepärast, et see ei sõltu meist, on Issand meid läkitanud: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Sellepärast minge!”  See on kõige õnnistusrikkam “sellepärast”, mis iial on öeldud. Jeesuse armastus ja hoolitsus, Tema meelevald ei alanda, vaid ühendab meid, teeb meie usu tugevaks ja õpetab meid vastutust kandma.

          Selle vastutuse sisuks on Jeesuse Kristuse õpetuse, lunastustöö ja isiku võimalikult adekvaatne esitamine oma kaasajas. Oma kogemustest lähtudes

 

          Et olla kuulekad Ülestõusnud Issandale, on vaja osaleda mõlemas liikumises.

          Minna ilmutuse mäele kohtuma Issanda ja kaasvendadega ning sealt rahvaste keskele kuulutama armuõpetust ja ristima. 

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest