Meil on hea meel kui suurtel kirikutel hästi läheb.

Joosep Tammo: „Meil on hea meel, kui suurtel kirikutel hästi läheb“

Artikkel "Eesti Kirikus"

Monika Reedik

 

Joosep Tammot tunneb avalikkus kui Pärnu baptisti koguduse pastorit, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBK) presidenti ja ühiskonnas lugupeetud isikut. Üllatavalt hästi on teada ka fakt, et ta oli Andres Põderi pinginaaber. Tegelikult istuti ühes pingis vaid kolm-neli aastat, keskkooli ajal õppisid poisid aga paralleelklassides: Joosep piimanduse ja Andres puutöö eriharus. Tol ajal pidi koos küpsustunnistusega olema omandatud ka esmane elukutse.

Vaimne areng kulges noormeestel aga siiski koos. Tänu väga heale emakeele õpetajale innustusid mõlemad lugemisest ja luuletamisest.

Huvi humanitaaralade vastu viis Joosep Tammo Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima. Kuna aga juba peale lühiajalisi õpinguid selgus, et valitud eriala ei ole õige, oli noormees peagi Pärnus tagasi. Järgnesid dissidentliku mõtlemisega humanitaaridele iseloomulikud katlakütja-aastad. Vaimsete huvidega kütjate-sõpruskonnaga liitusid ka Pärnus suvitavad Moskva intellektuaalid, kusjuures ühendavaks lüliks oli huvi kirjanduse vastu ja püüd arutluste käigus maailma asjades selgusele jõuda. „See oli vajalik ja ilus aeg“, meenutab Tammo ja lisab, et üleskasvamine baptisti koguduse pastori pojana säästis teda vähemalt noortele inimestele nii omasest Jumala otsingust.

Joosepi lapsepõlvekodus oli kindel komme, et isa luges õhtuti perele Piiblit ette, koos lauldi ja palvetati. Enne seda, kui pere kaheksa last ükshaaval oma palve ütlesid, tuli aga kõik pahandused ära klaarida.

Olgu kõrvalepõikena öeldud, et Joosep Tammo oli pere kaheksast lapsest ainus poiss. Ise ütleb ta feminiinse kasvukeskkonna kohta, et tänu sellele ei ole ta hilisemas elus pidanud tunnustust otsima, sai ta seda ju kodust kuhjaga kaasa.

Põhikooli lõpuklassides, ehk ajal, mil hakatakse ise asjade üle järele mõtlema, tekkisid mõningad maailmavaatelised kahtlused. Küsimused, kuidas universum ikkagi loodud on ja kuidas paigutub Jumal teaduslikku maailmapilti, viisid noormehe isegi füüsikaringi.

Hiljem tekitas noorukis sisemist protesti vabakoguduslik lihtsus. „Hing igatses hiilguse ja välise pühaduse järele, kuid omas koguduses näis kõik väga tavaline, nii inimesed kui nende jutud. Kavatsesin Riiga katoliku kiriku preestriks õppima minna. Siis aga tuli mu südamesse korraga selge sõnum, et elu vabakoguduses ongi see kitsas tee, mida mööda mul koos inimeste ja nende igapäevamuredega käia tuleb.“

 

EEKBK Liidu juhtimine pakub üllatusi

 

Lõpetanud õpingud Moskva Kaugõppe Usuteaduslikus Seminaris ja läbi teinud teoloogiastuudiumi Ida-Saksamaal, sai Joosep Tammost baptisti koguduse pastor, kes on praeguseks olnud juba ka aastaid priilasi, baptiste, evangeelseid kristlasi (sealhulgas nelipühilasi) ja vabakogudusi ühendava 6000 liikmelise liidu president.

Kuna iga liitu kuuluv kogudus on autonoomne ja suveräänne, ei ole presidendi asi käskida-keelata, vaid olla eelkõige nõustajaks. Kuivõrd tema nõu ja soovitus kuulda võetakse, sõltub juhi vaimulikust autoriteedist. Et Joosep Tammost lugu peetakse ja tema seisukohtadega arvestatakse, näitab tõsiasi, et ta on juba kolmandat korda liidu presidendiks valitud.

Liidu juhtimine on Tammo sõnul mitte just lihtne, kuid igal juhul huvitav töö. Kasvõi juba seetõttu, et ühendusse kuulub näiteks ka uusi karismaatilisei kogudusi, kel on vaatamata ühtsele õpetuslikule alusele tavapärasest sootuks erinev Jumala teenimise vorm. Selliseid kogudusi esmakordselt külastades on liidu president nähtu üle algul küll mõnevõrra üllatunud, kuid tänu empaatiavõimele on ta suuteline kiiresti kohanema ja uue omaks võtma. „Teenimise vormid võivad põlvkondade vahetudes ka ühe koguduse sees muutuda, oluliseks jääb aga alati sõnum ja selle sisu. Kogudusi hoiab perena koos ja ühes vaimus mitte niivõrd mingi kindel dogma, kuivõrd Kristuse isik“, nendib Tammo.

Liikmeskonna vähenemise üle EEKBK Liit kurta ei saa, see on juba aastaid stabiilsena püsinud. Seejuures ei peeta koguduse liikmete üle arvestust mitte „hingede“ pealt, vaid reaalselt kiriku elus osalejate järgi. Näiteks inimene, kes ei ole koguduse tegevusest kolm-neli aastat osa võtnud ja kel ei ole eemalejäämiseks põhjendust, kustutatakse liikmeskonnast. Välja arvatakse ka isikud, kel on ilmnenud mitte-kristlikud eluviisid, näiteks elavad vabaabielus või kel on probleeme alkoholiga. Siin kehtib seisukoht, et kuna piiri tõmbamine mõõduka ja liigse joomise vahele on pea võimatu, on igasugune kangema kraami tarbimine taunitav. Oma elu korda seadnud inimesed võetakse alati lahkesti koguduse rüppe tagasi.

Olulisemaks kui liikmeskonna arvulist kasvu peab Joosep Tammo kogudusega juba liitunud inimeste mõju ja kohta ühiskonnas, mis tähendab tema sõnul eelkõige südamega ja hästi tehtavat kutsetööd.

Ükskõik kui suureks tulevikus vabakoguduste liikmete arv ka kasvada võib, jääb Tammo sõnul traditsioone kandvale EELK-le Eestis alati oma eriline koht. „Nii et selle üle ei tarvitse luteri kirik muret tunda. Meil on hea meel, kui suurtel kirikutel hästi läheb ning tunneme muret, kui nende liikmeskond väheneb, sest see kõigutab ühiskonna üldist stabiilsust.“

 

Ristimine ja leivamurdmine

 

EEKBK Liidu koguduse liikmeks ei sünnita, s.t. liikmekssaamisel ei ole määrav mitte vanemate usk, vaid isiklik uuestisünd ja usuline pöördumine. „Kuigi ka 4-5-aastane laps võib Jeesuse vastu võtta, ei ole siiras lapseusk siiski sedavõrd küps, et sellele saaks hilisemas elus toetuda. Hingehoidlik praktika on näidanud, et paras aeg ristimiseks on murdeiga, 14-15-aastane murdub ristimise läbi otsekui uude ellu. Kuid erandeid tuleb alati ette. Lapsi me aga õnnistame ja usaldame nad nii Jumala kätesse“, selgitab Tammo.

Ristimistalituse läbiviimiseks kastetakse usule tulnu vee alla. Suuremates kirikutes on selleks  spetsiaalsed ristimisbasseinid. Väiksemates kogudustes toimub ristimine ainult soojal aastaajal looduslikes veekogudes. Haigeid, kes toast välja ei saa, võib ristida ka koduses vannis, eriolukordades on lubatud ka veega ülevalamine.

Teiseks oluliseks EEKBK erijooneks on sakramentide puudumine. Leivamurdmist küll tuntakse, kuid sel ei ole sakramentaalset tähendust. „Me ei eita ega jaata Kristuse kohalolekut leivas ja veinis, pigem eelistame sel teemal mitte sõna võtta, et mitte lasta tekkida väärarusaamal, et väline on tähtsam kui sisemine. Me pühitsema Püha Õhtusöömaaega Jeesuse sõnadega, hoidudes igasugustest kommentaaridest. See on teadlik minimalism,“ lausub Tammo justkui vastuseks neile, kes arvavad, et tegemist on õpetusliku järjekindlusetusega.

 

Kogudus elab täisvereliselt, kui seal on lisaks naistele ka noori ja mehi

 

EEKBL Liidu ligi 90 pastorist teevad vaid 18 kirikutööd täisajaga, ülejäänud teenivad leiba mõnes muus ametis. Tammo arvates on seejuures heaks küljeks, et sellised vaimulikud ei saa inimestest võõranduda ning kirik muutub seeläbi rahvale lähedasemaks.

Pastor Joosep Tammo ise peab alates 1989. aastast ka kooliõpetaja ametit, andes esialgu eetika ja religiooniõpetuse tunde, nüüd aga filosoofiat. „Kooli uksest sisse minemine ja õpetajakoha vastuvõtmine nõudis teatud sisemise barjääri ületamist, sest keskkooli lõpetades olin endale kindlalt lubanud, et kooliga ei seo ma end enam kunagi“, meenutab ta. „Praeguseks võin aga kinnitada, et saan õpetajaametist ise rohkem, kui õpilastele anda suudan. Noorte seas olemine on aidanud ümberringi toimuvat palju paremini mõtestada. Vastupidiselt nii mõnelegi teisele vaimulikule saan näiteks väga hästi aru, miks meie suuremad kiriklikud noorteüritused näevad välja nagu noortepeod. Loomulikult tekivad ka mul kirikunoorte tegemisi jälgides aeg-ajalt teatud kahtlused, kuid kui vaatan siis oma koguduse noori, nende innukust ja andumust, mõistan, et iga põlvkond vajab eakohast tegevust, mis laseks usus kasvada.“

Üks teema, mis seoses noortega hiljaaegu arutelusid esile kutsus, oli (ülistus)tantsu koht jumalateenistusel. „Kirikuloos on tantsu ja kiriku omavahelisele seostamisele ju alati väga halva pilguga vaadatud. Nüüd aga soovivad noored inimesed Jumalat tantsuga ülistada.“ Tammo arvates oleks sellisel puhul vale öelda, et see kohe üldse ei kõlba. Küll aga tuleks kinni pidada põhimõttest, et tantsimine sakraalsetes, pühitsetud ruumides, ei ole kohane. Liikumisprogrammid jäägu siiski pigem kirikunoorte suurüritustele.

Kui noorte koguduseeluga tugevamaks liitmiseks püütakse arvestada nende soovide ja tahtmistega, siis meeste kirikuga tihedamaks sidumiseks korraldatakse Eesti erinevates paikades  Joosep Tammo initsiatiivil ja osalemisel juba aastaid EKBK Liidu meeste palvepäevi, õigemini palveöid. Kokkutulnud meeste ühine palve algab tavaliselt hilistel õhtutundidel ja kestab kaugelt üle südaöö. Ühisele palvele on oodatud loomulikult ka teiste konfessiooni mehed. Öine aeg olevat palvetamiseks kõige sobilikum seepärast, et just siis muutuvad pastori tähelepaneku kohaselt inimesed avatuks ja vastuvõtlikuks.

Pärimisele, miks taolisi palvepäevi tarvis on, kostab Tammo, et selleks et vaimulik elu õitsele läheks, tuleb teha veel midagi lisaks sellele, mis on su otsene kohustus. See kehtivat nii kooli- kui ka kirikutöös.

 

Monika Reedik

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest