Lootus, mis ei kustu

01
juuni
Autor: Joosep Tammo
Lootuse festival on läbi. Tuhanded inimesed on tagasi oma kodus ja argipäevaste toimetuste juures. Kogudused ja vaimulikud nõustajad püüavad jõudumööda kontakse võtta ja edasi minna. Kas meie lootused täitusid?
      "Kiidetud olgu Jumal, meie issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist..." 1 Pt 1:3


Olin seal neljapäeva õhtul ja tegin avapalve pühendumise teenistusele. Oli tunda Jumala Vaimu kohalolu ja kõigi festivali ettevalmistanud inimeste sisemist pinget. Lootused olid kõrged. Festivali organisatsiooniline külg töötas laitmatult. Helitugevuse ja muusikalise valiku suhtes tekkis publikus kohe erinevaid arusaamu. Vanemad inimesed ootasid rohkem koorilaulu ja midagi hingele. Nooremad olid ülimalt rahul ja kaifisid muusikat täiega. Franklin Grahami sõnum oli lihtne, traditsiooniline, otsekohene ja piibellik. Inimesed tulid ette esimesest õhtust alates. Mis nendega toimus me ei tea. Seda näitavad lähipäevad. Kindlasti kuuleme suurtest muutustest inimeludes aga ka pettumustest. Pühapäeva õhtul istusid minu kõrval kaks vanemat daami kusagilt Lõuna-Eestist. Üks küsis teiselt: "Sina peaksid ju selle kiriku asjaga päris kursis olema." - "Oh, mis mina. Mina töötasin nõukogude organites, aga tädi käis kirikus ja vedas mind ka kaasa." Kui Tiidrek Nurme tunnistas muutustest oma elus. Ütles üks teisele: "No mina küll seda ei usu." Aga muusika peale plakustasid nagu teisedki. Lõpuks jäid päris vaikseks ja esimesel võimalusel, kui teised läksid alla läksid nemad minema. Tundsid oma kõrval uskmatuse külma hingust. Tundub nagu oleks osale inimestele juba hilja sellest lootusest kuulutada. Postimehe ajakirjanik leidis, et "Lootuse festival Saku suurhallis eluheidikute probleeme ei lahendanud". Tõepoolest, siin ei jagatud 500 EEK'i ega jagatud suppi. Supiköök, mida BGA Koplis kuid toetas ei tulnud kellelegi meelde.  Eesti inimene mõtleb materjalistlikult nagu kerjus. Kui Jumal midagi kohe nähtavat ei anna, siis on solvunud ja turris. Vaimne dimensioon, arusaam sellest, et usaldus Jumala vastu, muudab elu kõigis selle väljendustes ongi uskmatuile uskumatu. See on üks osa eesti vaimsest kriisist. Siingi kehtivad Jeesuse sõnad: "Tõüesti, tõesti ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha!" Joh 3,3 

       Nüüd kui festival on läbi, 30 000 inimest, kes seal viibisid on taas oma kodudes, on meie ülesandeks, kes me oleme sündinud elavaks lootuseks, kanda jätkuvalt usu ja armastuse püha vilja. Vesi purustab tilk haaval kõvemagi kalju. Usk, armastus ja lootus eestlase kivise südame. 



Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi   
E-mail   
Kommenteeri   
Sisesta

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest